17 november 2017

"Nekroloogiklubi" Marcelo Birmajer


Birmajeri veidi unenäoline ja loomulikult haarava jutustaja-võimekusega lugu. Ma kahtlustan, et üsna sarnase stiiliga nagu "Abielumeeste loodki" olid. Lugu hargneb ja hargneb, tegelasi lisandub, üks värvikam kui teine, igaühel oma taust ja järgi lohisemas mahlakas minevik. Et kuigi kogu lugu hakkab lahti kerima ühe meesteseltskonna kogunemisel jälgitavast nekroloogist, kuid tegelikkuses jõuab jutustaja kogu raamatu jooksul ainult üksikud harvad korrad selle klubini tagasi. Lugu on jõudnud pöörase kiirusega mõõtmatutesse kaugustesse. Ajas tagasi, põlvkondades tagasi.

Haarav - seda kahtlemata. Hariv - ka seda. Siin on praktiliselt läbilõige eelmise sajandi Argentiina juutidest.

16 november 2017

Tõmbame Kopenhaageni otsad kokku

Kuna tegemist oli tõesti vaid kahe ja poole päevase retkega, peapõhjuseks "Armujook", siis ei kavatse ma seekord siia kuu aega mingeid muljeid tilgutada, vaid teeme kiire ja valutu lõpu siin ja praegu.

Mis nüüd, juba kodus olles, meenuma jääb?

Et oma blondi hetke sain juba Tallinna lennujaamas kätte. Potsatades istuma kenasti oma väravas, viskasin jala üle teise ja haarasin kotist kaua igatsetud Jongi "Hirm kaduviku ees", kui korraks mõtlesin, et viskaks ikka pilgu telefonile ka enne lugemist. Kui ma käe kotti torkasin, ei jäänud mobiili kohe näppu, ent kummalisel kombel ei asunud ma tavapäraselt kotis tuuseldama, sest mul hakkas silme ees ketrama mälupilt sellest, kuidas ma turvakontrollis aluse pealt asju korjates enam telefoni küll ei võtnud. Ühtlasi kõlas täpselt samal hetkel üle lennujaama ka teadaanne turvakontrolli jäetud telefonist. 
Väravas meie vastas istuval onklil oli nalja kui palju, kui ma püsti kargasin ja jooksu pistsin :) Sest hetk enne seda oli toolilt karanud T., kellel rebenes särk ja kes läks lennujaama kaubandust läbi kammima, et uus triiksärk siva osta. Perekond napakad, ma ütlen :))))))) Samas peab väike nali ikka hommikus olema ju.

Et Kopenhaageni vanalinn on ikka täitsa armas. Neegreid ei olnudki eriti (ma tean küll, et nad aktiveeruvad ööpimeduses tegelikult ja teistes piirkondades) ja üllatavalt puhas oli kõik. 

Et muutlikud ilmaolud on endiselt Taani "kaubamärk". Ühel päeval sirab päike silme vahele, teisel ladistab vihma ja sa oled aluspesuni läbi ligunenud.
Et taanlased on endiselt ülisõbralikud ja lahked ja suhtlemisaltid ja üleüldse on nendega tore asju ajada. 
Näiteks tagasilendu oodates läks kõrvalväravast Gdanski lend. Oli näha, et reisijad on peale pandud, aga keegi on veel puudu. Teenindaja ootas ja ootas, lõpuks tuli koguni leti tagant välja ja asutas end ootama piiiiika koridori ühte otsa. (Kuna ta oli eelnevalt taani keeles lobisenud teise töötajaga, siis sellest võis eeldada, et ta just taanlanna oli). Nii vastutulelikku ootamist ei olegi varem näinud. Kusjuures oodatav ei olnud pealtnäha küll mingi eriti tähtis nina, selline tavaline jorss oli. Ta lõpuks jõudis ju siiski kohale, küll ei olnud aga enam keegi teda ootamas ja ta võis vaid igatseva pilguga vaadata veel toru otsas seisvat lennukit, kuhu tema aga peale ei saanud. Valus.

Et Christiania ei olegi nii äge, kui oleks arvanud. Natuke nagu siinne loomelinnak või Kantreküla. Viimases peaks küll veidi rohkem värvi sel juhul olema. 




Et jalgrattureid on veelgi enam kui "vanasti". Liikluses ei pea sa kartma mitte autosid, vaid rattureid. Nii päeval kui öösel. Rattateid on metsikult palju. Ratturite kiirused on õige korralikud, nii et targem on nende teele mitte ette jääda. Ja siis veel kõik see rattakärude, -haagiste, -korvide kirjumirjusus. Täiesti omaette maailm, ma ütlen.

Et Kopenhaagen tundub olevat omamoodi Tesla-pealinn. Ka Tallinnas sigineb neid õige usinasti linnapilti (või ma satun kogu aeg ühtesid ja samu eksemplare märkama?), ent Kopis oli neid veelgi enam. Ometi on taanlaste autopark olnud pigem tagasihoidlik, seda tingituna kõrgest automaksust. Ja nüüd siis Teslad... võrdlemisi röögatu hinnaga ju.
Elektriautodest veel rääkides, siis linna peal oli näha (minu jaoks) naljaka väljanägemisega BMW-sid, millel kõigil peal ühesugused kirjad, meelde jäi peamiselt vaid DriveNow. Uurisin nüüd kodus seda asja ja selgub, et tegemist on sõiduki jagamisega. Tundub äärmiselt mõistlik süsteem kesklinnas ühest punktist teise liikumiseks. Esmakordsel registreerimisel maksad 89 DKK ja edaspidi maksad vaid kasutusminutite eest. Telefonis on siis äpp, kust kaudu leiad ja haldad ja broneerid autot, ka niisama tänaval seismas nähes saad vist kasutada. Kindlustused on kõik juba olemas, parkimine on tasuta, auto avamised-sulgemised käivad ka äpi kaudu ja kui jätad pärast kasutamist auto laadima, siis kogunevad sulle veel mingid tasuta boonusminutid järgmiseks korraks. Jeerum, see kõlab nii mõistlikult ju! Ah jaa, need minutihinnad olid seal 2-4 DKK kandis, mis ei tundu ka üleliia kõrge hind olevat.


Et Taani disain on ikka päriselt võimas! Sedapuhku läksime seda otse disainimuuseumisse uurima. Aalto Paimio sanatoorium mind suurt ei kõnetanud, Jaapani värk jättis ka külmaks, aga edasi läks aina paremaks. Erik Mortenseni "I am black velvet" kõrgmood nägi küll efektne välja.

Ja siis muidugi 20. sajandi taanlaste disainiimed. Vaata ja naudi. 

Selles kleidis võiksin õhtul linna peale laiama küll minna. 



Sellega võiks Soonlepas ringi lasta, ühtlasi hirmutaks metssigu või nii...




Jacobseni Muna on endiselt mu lemmik



Ja Eva Solo termokann niisamuti, kuigi mulle värvilised ümbrised meeldivad ikka rohkem.

Muuseumi enda väljanägemine just eriline disainiime ei ole, ikka vana hea Taani :)
Et taanlastel ei lähe vist kunagi moest need ruudulised meestesärgid. No teate küll, sellised nagu töömehesärgid, punase-sinise ja veel mingi värvi kombinatsioonid.

Vana hea Taanimaa, kuhu tahaks juba tagasi (sooja võiks ju veidi peale keerata...)!

15 november 2017

Tegelik põhjus ooperisse ja...

... Kopenhaagenisse minekuks oli loomulikult siiski muu kui niisama ringi kolamine. Põhjus ise nägi välja selline:

Taani Kuninglik Teater haldab kolme maja. Neist kaht ja moodsamat näitasin ma põgusalt juba eelmises postituses, meil oli asja seekord vanasse majja (kõlab koledamalt kui välja näeb), mis asub Kongens Nytorvi vahetus läheduses. Kahjuks oli viimati mainitu läbi tegemas mingit totaalset uuenduskuuri, seega ei õnnestunudki seda oma silmaga näha. Plangud olid ees :( Piltidelt näen muidugi, et seegi on ilus. 

Teatrimaja ise näeb välja siiski äärmiselt pompöösne.


Väikeseks kultuurišokiks  ma end valmis panin ja seda ma ka sain. Võrdlusmaterjali küll kahjuks eriti ei ole, aga seepärast siia selle üles märgingi, et tulevikus ehk hea võrrelda :) 
Algas kõik juba sisenemisest. Sa sisened suurdeja uhkesse fuajeesse, tuled punase nina ja vesiste silmadega... ja pahhh! on sul kohe ees mingi puhvet. Ma täpsustan, sul on alles üleriided seljas ja tuulesoeng peas ja juba peaksid sa ostma joogi (sest kergele näksile nad suurt rõhku ei pane, ma mainin igaks juhuks). Paljud ostsidki ja marssisid edasi, veinipokaal näpus. 
Jätsime vahele.
Siinsega võrreldes oli järgmine erinevus, et juba tuleb hargnemine parteri ja rõdude osas (meenutan, sul on üleriided ikka veel üll). Suundud siis vajalikku kohta, muidugi mõistame kiiresti, et siin tulebki üleriided loovutada alles p ä r a s t oma õigesse sektorisse minekut. Tasuline garderoob ehmatab esiotsa meid, sularahavabalt hotellist väljunuid. Siiski selgub, et kõikjal on siiski olemas ka järelvalveta ja tasuta riidehoiud, lisaks on neid õige ohtrasti sealjuures. 

Kogu olustik on omamoodi naljakas. Ma ei mäleta täpselt, kas see sai Taani-raamatus mainitud - ja kui saigi, siis oli see mu ema kogemus ju, mitte minu -, aga teatris on taanlastel joogiga tõepoolest isesugune suhe. Kuna nad juba alates välisuksest marsivad ringi pokaal näpus, siis tähendab see seda, et see pokaal saab maha poetatud ka, kuhu iganes juhtub. Saali viivate uste tagused on palistatud toolidega, seal nad siis kügelevad oma klaasidega. Kui vaja, toetavad tühjaks saanud pokaali kuhugi. Ka garderoobide juures olevad letitaolised moodustised on klaasidega täitunud. Pokaale on KÕIKJAL. Ühes kõrvalises saalis käib taanikeelne ooperi tutvustus. Kuulen vaid mõnusalt raiuvlaulvat taani keelt, näha ei saa midagi, sest rahvamassid ummistavad ruumi ja selle sissepääsud, nii ei saagi ma päris täpselt aru, kas räägib inimene kohapeal või tuleb see jutt lindilt/ekraanilt. Tegelikult ju tänuväärne osa korraldusest!

Saali minnes on järgmine üllatusmoment. Natuke saime juba sellest aimu eelnevalt, kui Pavlo ütles, et ärgu me ehmatagu, nähes piletitel numbreid 3 ja 5. Olime neljandas reas, aga kohad olid just nimelt 3 ja 5 - pidavat siiski kõrvuti olema. Vaatame ühest otsast - no mingi 30+ kohad. Olgu, siin küljes on suured numbrid, kõmbime siis ikkagi teise otsa, järelikult seal on väikesed numbrid. Lähme sinna, vastu vaatavad endiselt 30+ numbrid. Järeldus: tuleb siiski rida ise läbi astuda, küll need pisikesed numbrid ka kuskil on :)
Kohad olid tegelikult ideaalsed, 4. rea absoluutses keskpaigas. Aga nende nummerdamissüsteem ongi selline kentsakas, ei tasu tähele panna.

 "Armujoogi" lavakujundus oli oodatult moodne, nagu tänasel päeval ikka enamasti. Moodne kaubanduskeskus ühes tavapärase koristajaga andis edasi kõik olulise. Ja natuke rohkemgi veel. Pavlo oli Dulcamara rollis aga võimas nagu alati. Ja milline tõetruu näitlejameisterlikkus.
P.S. Ja Maire Aunaste oli ka laval olemas :)))) Ma vannun, ainult lõug oli veidi vale.


 Mis veel?
Ooperis käivad eranditult vanakesed. Noori oli äärmiselt vähe ja siiski peaks sõna "noored" panema jutumärkidesse. Ma ei tea, miks. Kui inimene pole näiteks 40 aastat käinud ooperis, kas ta siis aastanumbri kukkudes äkitselt üle öö hakkab seal käima? Või kuidas see neil õigupoolest käib?
Saali sisenedes lööb teravalt ninna rohunapside lõhn. See on taanlaste puhul nagu aamen kirikus, ilma selle rohunapsita neid ei kujutagi ette. See lõhn ajas lõpuks juba muigama, nii ilmeksimatu. Ka etenduse ajal oli vahepeal märgata rüüpamist ja näksimist, saan aru, et see ei ole laialdaselt aktsepteeritud, ent seda juhtub siiski. Nüüd mõistan paremini kõiki neid soomlasi, kes meie Estonias etenduse ajal pudelist rüüpavad ja kel vahepeal kogemata jalg pudeli pihta läheb ja see lärmakalt veerema juhtub - on maid ja rahvaid, kel see veel argipäeva normiks. 
Ja kuigi see on kohati häiriv, siis teisalt on jällegi armas nende sundimatu ja vahetu naer ja kaasaelamine etenduses toimuvale. Nad on tõepoolest nii vahetult siirad, nagu lapsemeelsed. 

Kuninganna loož jäi seekord tühjaks, ilus oli ikkagi :)


13 november 2017

Kuldne sügis CPH

Varahommikusest ladisevast vihmast otse päikselisse Kopenhaagenisse (mitte et ma arvaks, et see kauaks nii jääbki :))
Circlebroen jäi lennukast tulles täpselt tee peale, nii et ei pidanudki eraldi otsima minema.


Kedagi oodati. Me siis ka ootasime. Tuli. Läks. Midagi ei juhtunud.




Uus ooperimaja (ei tea, kaua seda uueks nimetama jäädakse). Seekord me sinna siiski ei lähe. Ka allolevasse teatrimajja mitte. Kuigi nii lahedas majas võiks suisa eladagi!

Kopenhaageni visiitkaart - Nyhavn. Jõulud, jõulud, jõulud...



Tivoli ja Glyptotek on öömajast kiviga visata. Aga kõike ei jõua.
Aga mu Kopi-vaimustus on nii suur, et ma nüüd linna. Tšaupakaa!