20 aprill 2018

Eilseid mõtteid, ehk Mariliisi "Minu Fidži"

"Minu Fidži. Paradiisi varjud" Mariliis Alev

Eile sai Viru Keskuse Rahva Raamatus üks lapsuke teele saadetud. Õigupoolest on see ikka rohkem Mariliisi lapsuke, aga need toimetatud raamatud jäävad ikka kuidagi südame külge kinni. Üks osa, see nähtav ja jääv, on raamatus olev lugu ise, ent kui lisada siia vahetatud meilid ja töö käigus faili siginevad kommentaarid (nii ajutised, nii isiklikud ja sageli hirmus naljakad), siis on see teise inimese saba ja sarvedega (mõnigi kala sai siin raamatus saba ja sarvedega küpsetatud :D) omaks võtmine. Kui meilid lakkavad ja puhas tekst trükikotta liigub, siis jääb... tühjus.

Aga edasi rõõmsamalt. "Minu Fidži" liigitaksin ma arenguloo alla, ühtlasi on see omamoodi vaheetapp. Autor ei ole enam äsja koolipingist tulnud ja naiivses vaimustuses, kuid ta ei ole ka veel (raamatus aset leidva reisi ajal igatahes) paika settinud ja letargilisse argirutiini langenu. On sisse- ja väljapoole vaatamise, on otsimise aeg. Midagi hakkab selgeks saama, midagi ootab veel avastamist. Reisimine ja vabadus on äge, aga on ka tõmme juurte juurde, et oleks midagi püsivat, jäävat, mingi aluspõhi, millele tulevikku ehitada. Seda teekonda oli põnev kõrvalt jälgida.

See eelnev puudutas nüüd autorit, aga mida me Fidžist teada saame? Kuidas on elada maailma päris-päris serva peal. Millised on paradiisi varjud. Milles peitub õnn. Kuidas joonistada lille. Mis on eriti hea auhind spordipäeva võidu puhul. Kustkohast leida (ajutiseks pruukimiseks) head meest. Kuidas valmistada käepäraste vahenditega maitsvat kala. Või kookoseveini. Ja kui kihvt on fidži keel. 

Fidži-raamatu epiloog tõmbab mul  silmad niiskeks aga siiani, ka praegu ei-tea-mitmendat korda üle lugedes. Ilusa inimese ilus lugu, sõnaga :)


Vallatud tüdrukud (eriti vallatud on nad ilma mikrofonita) 

Mariliis on hea vestja ja Fidži saared on põnevalt eksootilised, nii et kutsuge ta endale külla rääkima.

19 aprill 2018

Hiiu glamuur, ehk higi, verd ja pisaraid tänu metsanotsudele



Ühtlasi võivad kõik huvilised end juba järgmiseks aastaks samasugusesse töölaagrisse kirja panna :) Hoiate trenni ja jõusaali pealt raha kokku ja teete midagi kasulikku ka.

18 aprill 2018

"Minu Pärnu" Piret Tali


Palju segaseid tundeid lugedes...
Suurim kiitus: poeetiline keel, sõnadega maalitud kaunid pildid, mida lihtne silme ette manada. Sulnid, kergelt arhailise mekiga sõnad, mida keelel veeretada. Seda poolt raamatust nautisin ma kõigi oma meeltega. Sõjaeelsed kirjeldused kuurortlinnast ja sealsest seltsielust ilmselgelt minu jaoks maiuspala. Igipõline vastasseis kohalikud vs suvitajad, argipäev vs puhkus, hooaeg vs talv panid mu südame kiiremini põksuma - ikka need paralleelid Hiiumaga eks ole :) See oli just see, mida ma "Minu Pärnust" eelnevalt ka ootasin. Hoogu küttis üles muidugi ka särtsakas ja äärmiselt teemakohane raamatuesitlus märtsikuises Tallinnas.

Minu nurin kuulub peamiselt  kordustele ja ajakirjandusest nopitud varasematele lugudele. Ma mõistan seda dilemmat, mis tekib, kui sa oled millestki midagi juba varem kirjutanud ja ilmutanud, et miks seda siis uuesti üle või läbi kirjutada. Aga nende lugude puhul tahavad traagelniidid siiski paistma jääda, vajaka jääb sujuvatest üleminekutest. Selle häda vastu ei ole lihtsat rohtu kahjuks. Häirivalt palju oli ka korduseid, mõnel korral lausa järjestikes lõikudes, oleks tahtnud natuke kääridel käia lasta... Samas, mõeldes, et tegemist on tõelise suveraamatuga, mida puhkusel olles väikeste ja kaootiliste ampsudega maitsta, siis võib neist ehk mööda vaadata.

Ühest huvitavast tundest tahaksin siiski veel kirjutada, mille tekkepõhjustest ma hästi aru ei saanud - see piiritu, lõputu nukrus, mis mul, eriti raamatu esimeses pooles, muudkui kurku pitsitas. Oli ju ka helgemaid momente, lõbusaid seiku ja naljakaid inimesi, ent ometi heljus kõige kohal mingi põhjatu kurbus. Keegi väitis ka esitlusel, et tema nuttis lugedes, ent tema oli vististi ka autori isiklik tuttav, lisaks võis tal olla Pärnuga mingi oma side, nii arvasin ma tookord. Nüüd aga, mil ma ise uinusin mitmel õhtul rusuva tunde ja masendusega, olin ma segaduses. Võib-olla moodustus see emotsionaalne madalseis mitmetest pisiasjadest: palju surma, mahajäetust, kaduvust... Seda nii inimeste, hoonete, sündmuste, traditsioonide, kas või kohvikutoitude kvaliteedi languse jms näol. Lugedes ei näi see tooniandev olevat, aga alateadlikult mõjutab. 
Jeerum, mul hakkab neid ridu kirjutades jälle nii kurb, et mine või kadakate vahele nutma.



16 aprill 2018

Hull Tartu

Kevad on käes, kas teate? Ja seepärast muutuvad siinsed jutud harvaks, lühikeseks ja konkreetseks. Lõpp talvisele mokalaadale!

Et siis Tartu võlus mind esmakordselt. Nagu väljamaal. Raekoja platsil sumisevad välikohvikud. Kuldselt helkivad tolmukübemed päikesesäras lendlemas. Palju karvaseid ja sulelisi.

 Kahjuks ei ole ma muidugi esimene, kes Tartust vaimustusse sattunud, seda näitas ka Tartu hotellide hinnatase (ja see ei olnud isegi veel Maamessi nädalavahetus!). Hind hinnaks, aga kõikse hullem, et isegi nende kohutavate hindadega ei olnud konkreetseks nädalavahetuseks enam mitmesse hotelli tube saada. Omaette teema veel see, et lisavoodiga olid mitmel pool keerulised lood, seega oleks pidanud elu õiekese eraldi tuppa panema. Ja seda kõike sama raha eest, mille eest oleks võinud kahekesi Egiptimaa 5* hotellis "kõik hinnas" paketi võtta, sealhulgas loomulikult ka lennupiletid, transfeer ja ohtralt aktiviteete. 

Ma pidin hädaga võtma külaliskorteri (see-eest võisin näiteks Lydiat aknast vaadata nii palju kui süda lustis). Korter oli muidugi aus, asukoht otse raekoja platsis, läbi kahe korruse ja kõik tarvilik kenaks nädalalõpuks olemas, ja seda kõigest 160 euro eest (720 euro ja 440 euro asemel, mida minu kaks esimest valitud hotelli oleksid küsinud). 

AHHAA keskus oli laupäevane kindel plaan. Muidugi ma vaimustusin sellest. Ilmselgelt peaks sinna terve päeva varuma, mina nii vastupidav ei olnud ja kulusin rutem läbi. Kaks tähelepanekut.




Kuigi turunduse poolelt peab vist AHHAAle kiidusõnu jaguma, sest lätlasi oli seal küll bussitäite kaupa, sekka ka soome- ja venekeelseid tegelasi, siis natuke pahasti oli, et ühe atraktsiooni juures oli ingliskeelne neiu juhendamas (lätlanna vist, sest hiljem juhendas ta juba ees fuajees üht lätlaste turismigruppi). Mõistan igati keskuse vajadust lätikeelsete töötajate järele, kuid nende rakendamist peaks siis hoolikamalt valima, igatahes ei klapi ingliskeelne juhendamine ju 10aastase puhul, kelle sõnavara kindlasti veel piisav pole (nt selle mäesuusaatribuudi juures). Võib-olla oli see erandlik olukord muidugi ja sel juhul on mu pigi-vigi mõttetu, eks :)

Minu eriline sümpaatia kuulub aga teadusteatrile. Konkreetsemalt väisasime akustika-teemalist, mille viis läbi kodanik nimega Erik. Lust kuulata ja vaadata. Oleks mu ajal nii kirgliselt keegi füssi lahti seletanud, mul oleks sellega märksa lähedasem suhe. Tõsi, eks sellele etendusele andiskõvasti juurde ka üks intelligentaktiivne nii umbes 7aastane poisslaps nimega Timur, kelle küsimused-soovitused-ettepanekud olid sama humoorikad kui juhendajal endal. Kolmandik etendusest hoidis ta kätt püsti, sest tal oli ilmselgelt suur mure südamel. Seda kätt paraku ei märgatud ja siis pidi ta ühel pausihetkel ise vahele küsima: "Ma ei tea, kas praegu on õige aeg küsida, aga kas sa olid "Rakett 69-s?" Kui ta sai jaatava vastuse, siis rahunes pisut, kuigi tema teravmeelseid tähelepanekuid kuulis auditoorium veel nii mõnelgi korral.

Ah jaa, lisamärkusena, et teadusteater tundus ka võrdlemisi pisikestele sobivat (paukude jms korral hoiatatakse publikut), aga näiteks planetaarium väga väikestele vist ei sobi, pigem huvitav neile, kes kooliprogrammis juba teemat nuusutanud. Lisaks hakkab vahepeal pea ringi käima :) Eelkooliealistele oleks Lottemaa oma sobivam. Aga see on minu subjektiivne hinnang.


Pärast ohtrat tarkuse ammutamist oli sobiv hetk V Spas end sirakile visata. Hoolega varjatud sissepääsuga spaa, peab mainima. Esmalt ei leia hotelli sissepääsu ja kui siis selle leiad, selgub üllatuslikult, et see polegi õige koht veekeskusesse sisenemiseks. Elementaarne, Watson.

Spaa mulle üllatuslikult isegi meeldis, kuigi kaubanduskeskuse katus ei kõla esimese hooga kuigi atraktiivselt ja natuke jahe oli seal ka. Isiklikult leian, et piisab täiesti veekeskuse piletist, saunamaailma eraldi juurde ostmine ei andnud elamusele kuigivõrd juurde. Basseine ja nende erinevaid mulistamisnurki on piisavalt, lebolaid samuti, mõned saunad, hea joogi-söögibaar, õues kitsuke ala... pime saunamaailmaurg polnud tarvilik. Soolamaailma ei võtnud tervislikel põhjustel, seega seda ei tea kommenteerida. 

Pikka juttu ei pidanud tulema, nii et krousin nüüd suu kokku :)
P.S. Tallinn-Tartu-Viljandi-Pärnu-Haapsalu-Soonlepa-ringi lõppvaatusest ka siia üks ebakvaliteetne klipike.




12 aprill 2018

"Pool kollast päikest" Chimamanda Ngozi Adichie

Ma lähenesin raamatule võrdlemisi ettevaatlikult, sest olgem ausad, Nigeeria autoreid ei tõlgita maakeelde just iga nädal ja noh... eks see Nigeeria ju natuke paneb ka naha kuidagi kihelema ja tekitab ebamugavustunnet. Aga see raamat siiski haarab esimesest leheküljest lugeja oma lummusesse. Mingi eriline voolavus ja jutustamisoskus, nii et sa loed ja ahmid ja kannad raamatut nagu kass poegi linna mööda kaasas. Ma lugesin praamil, ma lugesin poepraklas, ujula ees oodates, sõnaga igal vabal momendil oli raamat käeulatuses.

Minu jaoks avanes täiesti uus ja tundmatu maa, rahvakild, kelle nime ma küll kuulnud olen, aga maakraadile paigutada ei osanuks - ibod või igbod. Raamatu tegevus toimub 1960ndate alguses ja lõpus, autor on kasutanud minu maiuspala - ajalisi hüppeid (lineaarselt kulgevad lood on teadupärast minu sümpaatia väga harva pälvinud). Selle lühikese perioodiga maalitakse lugejale põhjalik pilt igbodest, nende unistusest iseseisvusele, elust maal ja linnas, intellektuaalide ja maainimeste uskumustest, loomulikult ka valusast vastasseisust hausade ja jorubadega. Üle 500 lehe ladusat lugu, sõnadega maalitud pilte, hingekriipivaid inimsuhteid. Aafrika lood on alati kuidagi... sisult suured.

Lugu algab suurelt ja ilusalt nagu nii sageli, ideaalidest pungil ja võitlusvalmid ülikoolilinna ärksad professorid, aatelised vestlused ja aktiivne seltsielu. Ja siis hakkab pikk-pikk langus, kuni kõige koledamate sõjapiltideni välja. Ent lugemist kartma ei pea, sest nagu ikka, oskavad inimesed ka kõige suuremas hädaorus leida mõne lootustandva päikesekiire. Biafra vabariigi eluiga ei olnud kahjuks küll eriti pikk...
Puhas nauding esimesest viimase leheküljeni, väga võimas. 


09 aprill 2018

Kevadine linnuke

Hurraaderii-hurraaderaa! Järjekordne Minu-sarja (rohe)linnuke on pesast välja lendamas :) Vahva Mariliis kirjutas ja minu tagasihoidlik isik lükkas õrnalt takka.
Esitlus juba järgmisel nädalal - ole kohal või sind pole olemas!




Neljapäeval, 19. aprillil kell 17.30 esitleme Viru keskuse Rahva Raamatus Mariliis Alevi "Minu Fidžit".

Autorit küsitlevad raamatu toimetaja ja kirjanik Mae Lender ning "Minu Okeaania" autor Lembe Mõttus.
Esitluspäeval on raamat esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.



Autor kirjutab: "Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.
Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.
Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…"

08 aprill 2018

"Elu aluspüksata. Ühe räppari rännud Kagu-Aasias" Pok

Ma klõpsu ajaks panin siiski viisakusest aluspesu selga. Austa autorit, on minu moto!

Ma ei tea, kust alustada, seega ma alustan ikkagi algusest as usually.

Punkt ÜKS. Mulle hullult meeldib see pealkiri ja põhimõtteliselt olen ma kadedusest rohelilla, sest sellist pealkirja oleksin ma tegelikult endale tahtnud. Rääkimata sellest, et see sobiks kui rusikas silmaauku mu järgmisele raamatule, kuhu ma seda teemat juba sissegi kirjutasin.  Nüüd ma pean midagi muud välja mõtlema ja see nörritab ikka kõvasti (hoidku nüüd autor alt, ma materdan ju ta raamatu maatasa :D)

Punkt KAKS. Mulle meeldis praktiliselt kogu kujundus, ainult kaanel pealkirja üle võiks norida, sest see ei pääse üldse löögile (mistõttu raamatupoes ma seda raamatut ei teaks haarata, mõjub veidi nagu särtsakal oranžil taustal suvaline sigri-migri). Formaadi üle on samuti rõõm, sest ma talun halvasti neid suureformaadilisi, kõvakaanelisi ja pooleldi juba fotoalbumiks kujundatud reisiraamatuid. Fotoalbum võib ju olla tore mõte raamaturiiulit kaunistama, aga siis peaks ka tekst tasemel püsima, enamasti on aga tekst ikka reisiblogi tasemel ja siis kõrvale virutatakse suured ja läikivad klantspildid. Nagu siga ja kägu. Siinne kooslus toimis mõnusalt.

Punkt KOLM. Nüüd ikka sisust ka, eks ole. Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et alguses vajus mul ikka lõug rinnuni, kui sain aru, et sellesse pisikesse raamatusse on püütud haarata õige mitu riiki. Teades, milline vana reisikirjanduse fanaatik ma olen, siis on sedalaadi kombod mu jaoks tavaliselt täielik surm. Enamasti olen sellised raamatud teinud maha, sest mitut riiki hõlmava reisiraamatu puhul püütakse rääkida kõigest, aga tegelikult ei räägita lõppeks õieti millestki ja mina kui lugeja jään lihtsalt tühjade pihkudega. Ajab ju närvi? Lisaks langevad pea kõik autorid sel puhul vanasse tuttavasse püünisesse, kus kogu reisikiri koosnebki vaid ühest punktist teise rändamisest ja öömajast öömajasse liikumisest. Kui ma praegu neid ridu kirjutan, siis mulle muidugi meenub, et seda esines ka kõnealuses raamatus ju palju, ent kuidagi juhtus, et see ei häirinud mind karvavõrdki, ei muutunud tüütuks. Kuidagi nauditavalt oli see lahendatud. Võib-olla hinnatasemele ei oleks pidanud nii palju rõhku panema - aasta või paar pärast reisi tundub see praktiline, aga mõeldes, et raamatut loetakse ehk ka aegu hiljem, siis pole ilmselt selle teadmisega midagi peale hakata. Ku üldse, siis vaid vihastada, et f... küll, mingil aastal mingi dude sai Koh Rongil kümne taalaga öömaja, aga mina pean nüüd sota välja käima. 
Järgmine ohtlik lõks on faktid, mis maha viksitud entsüklopeediast - ma leian need huvi korral ka ise. Siin need õnneks puudusid, samas vajalikel kohtadel elementaarsed detailid olid olemas. Väga hästi lahendatud, ma leian.

Punkt NELI. Lopsakalt mahlane tekst. Saan aru, et nõrgema närvikavaga tegelastele ei pruugi see hästi passida. Aga reisikirjandus peabki olema kerge ja rikas. Au ja kiitus muidugi ka keeletoimetajale, kes on söödavas kastmes suutnud kõik erikeelsed vandesõnad, roppused ja slängi lugejale serveerida. Tegelikult ärge kartke, ega siin midagi väga siivutut ei olnud. Muide, isegi mind, vanainimest, hariti - sain uue väljendi võrra rikkamaks ja nüüd praktiseerin seda igal võimalusel. Ah et mis see on? Õhetades kui ladvaõun, võin selle ju öelda, kuigi n i i m o o d i  kontekstiväliselt ei ütle see ilmselt võhikule endiselt midagi :D No ikka see "mõmmide" teema (pühendusega J-le ja L-le).

Punkt VIIS. Pok on moodne poiss ja on raamatu lõppu lisanud ka mõned videoklippide QR-koodid. Aga võite ka vanamoodsalt (nagu mina!) minna ja juutuubida väheke Varraku kanalil. Enamasti jätavad mind kõik viited heli- ja videofailidele suht külmaks, aga seekord ma isegi käisin ja vaatasin ka. Ikka tore ju.

Punkt KUUS. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisisihtkoha valikul mu esimene küsimus: ämblikud. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisiraamatu valimisel mu esimene mure: ämblikupildid. Teistele minusugustele võin kohe rahustuseks öelda, et selles raamatus ei ole ühelgi fotol neid tegelasi (vähemasti ei ole nad arvestatavas mõõtkavas, võib-olla salaja mõne oksarao varjus mõni teeb mulle silma). Ma panen siia hoopis oma lemmiklõigu raamatust:

"Taas läbi Phnom Penhi põhjast lõunasse rannikulinna Sihanoukville´i poole sõites tegi buss peatuse nn Spidervillage´is ehk külas, kus kohalikud toituvad peamiselt tarantlitest või tarantlisuurustest ämblikest, Valmistada nad neid eriti hästi ei oska, kogu kokakunst piirdub õlis küpsetamisega, mis muudab karvaste jalgadega elukad küll krõmpsumaks, aga mitte eriti maitsvaks. Peamiselt turiste täis bussis olin ainuke, kes tundis elukate söömise vastu huvi.
Kui karvased ämblikujalad ja -keha olid enam-vähem maitsetud, kuid võikale välimusele vaatamata söödavad, siis pea hammustamine tekitas jälgi maitse tõttu peaaegu okserefleksi, kui valgune löga sealt välja voolas."
Sellise kauni lõiguga võiks ehk lõpetada :)

Pokile tahan ma muidugi ennekõike soovida õnne vinks-vonks raamatu puhul, aga ühtlasi panna ka südamele, et mees, arvesta, et iga tüüp peseb ikka oma trussarid (ma vihkan seda sõna ja just sellepärast seda siinkohal ka kasutan) ise, mitte ei tarvita selleks naist! Kui sa samas vaimus jätkad, siis sa võid lademes naislugejaid kaotada.


P.S. Tegelikult tahtsin veel seda öelda, et kui teil on mingi klišeelik kujutluspilt räpparitest ja nende suupruugist, siis antud juhul ei pea te seda pelgama. Autor suudab enamus ajast siiski täiesti adekvaatset, kohati suisa sümpaatset juttu vesta. No ma lihtsalt igaks juhuks hoiatan teid, mul endal olid küll alguses väiksed hirmud selles osas :)
P.P.S. Ma väga vabandan oma blogilugejate ees, kellele ma hiljuti pühalikult lubasin, et kahtlased teemad ja sama kahtlaste teemakäsitlusega raamatutega on lõpp... nii kaua ma siis suutsingi end viisakalt üleval pidada.