21 september 2017

Moodsa linna ihalejatele

Sintrast on võimalik teha lühemaid väljasõite ka liinibussidega, näiteks Cabo da Rocasse, kus on vist mandri-Euroopa läänepoolseim tipp või Cascaisse, mis on põhimõtteliselt kuurortlinn, nii et ma pole kindel, kas tasub selle nimel vaeva näha. Probleem on aga selles, et Sintrast põhja suunas otse edasi ja kiiresti liikumiseks häid variante ei ole. 

Mis tähendas, et rongiga tagasi Lissaboni. Hommikune pealinnarong oli oluliselt tühjem, nii et tantsi või sambat. Nende neetud piletiväravate vahele õnnestus mul muidugi ikkagi kinni jääda, selles olen ma osav. See  on ainus põhjus, miks ma igasuguseid metroosidki ei kannata. Kaardid ei tööta kunagi või tuleb neid mingi eriti õrnkindla liigutusega millimeetritäpsusega punkti ekraanil näidata, ja siis on need väravad alati nii kitsad, lahti hüppavad nii äkki ja kinni veelgi äkilisemalt. Kaks kätt taskus läbi lippamiseks võivad need ju kärada, aga pagasiga liikudes on see üks rist ja viletsus. Nii ma siis igatahes Sintra raudteejaamas istusin, kohver perroonil ja ise alles jaamas ja kohvri pikk käsisang väravate vahele surutud. 

Nagu juuresoleva postituse põhjal isegi aru saate, siis ma hetkel enam seal väravate vahel ei kükita :) 
Tagasi Lissaboni meelitas tegelikult natuke linna teine pale - moodne ja kiiskav Lissabon on ju ikkagi ka olemas, seni püüdsin sellest pingsalt mööda vaadata. Nüüd oli aga selge, et Aveiro poole liikumiseks tuleb pealinna naasta Oriente jaama kaudu, ehk siis allolev pilt illustreerib seda ulmeägeedat ja õhulist ja helgelt heledat vaksalit. Sootuks teine kui Rossio (ja etteruttavalt võib öelda, et kõige ägedam on ikkagi siin Portos).


Kuna meie seekordne reis oli, v.a. koorifestivali osa, suhteliselt plaanivaba, külastatavate kultuurimälestiste hoogsat läbimist ja linnutamist eesmärgiks ei seadnud, siis oli Oriente jaam ise juba üllatus. Kui me aga rongiaknast nägime, et läheduses (ekslik esmamulje, samas kõnnihuvilistele paraajal kaugusel) liiguvad  rippraudteel gondlid, oli selge, et mingit kohe-edasi-järgmisele-rongile-minekut täna ei toimu. 

Raudteejaam läheb sujuvalt üle Vasco da Gama kaubanduskeskuseks. Alguses ma seda ei teadnud ja seda pikka raamatulettide rivi nähes mõtlesin, et lihtsalt kultuurne rahvas, teevad koguni raudteejaamas raamatumüüki :)))))  


See on ikka veel Oriente vaksal, kaubanduskeskuse poolt siis.





 Kogu see kvartal on minu meelest korraks vaatamiseks tore küll, kuid pikemalt seal peatuda, rääkimata öömaja võtmisest!, ei tahaks. Suur ja moodne ja isikupäratu, puhtalt EXPO ´98 jaoks püsti pandud. Gondliga maa ja taeva vahel rippudes ongi üheltpoolt vaade neile suurtele paviljonidel, teisalt aga kaunilt avar vaade Tejo jõele, ühtlasi ka sellel jõel asuvale Euroopa pikimale Vasco da Gama sillale (17,2km, kui kedagi peaks hirmsasti huvitama). Sõiduga meil taaskord vedas, sest jõudsime veerandtundi enne avamist kohale ja seega saime päris esimesed olla, järjekorrata ja puha. Pärast Sintra tohutut järtsihullust tundus see ju suisa puhkusena :))) 






Lissaboni jäävad mulle -lisaks kõigele üle-eelmises postituses mainitule - meenutama:

1) jalakäijate foorid, sest neid on tõesti mustmiljon. Kusjuures need toimivad suurepäraselt, autojuhid on siin üleüldse hirmus viisakad. Jalakäijad niisamuti, muide, käeviipega tänamine hakkab päris ruttu külge.

2) Minid. Ma ei ole kusagil varem selliste Minide valikut näinud, kui Lissaboni liikluses. Ma saan aru, et nende keeruliste parkimisolude juures on väikeautod valik nr 1, kuid Mini ei ole teadupärast just kuigi odav valik. Tõsi, juba Aveiros on pilt muutunud ja Mini umbes sama harvaks muutunud kui Eesti teedelgi.


Losside linn Sintra

Ma arvan, et tõsimeelne lossihull peaks Sintra võtma plaani täiesti eraldiseisva reisina, vähemalt nädal või nii. Enamus turiste nii hullud ei ole ja teevad Sintra-tiiru väikese kõrvalpõikena. Kusjuures sageli lausa ühepäevasena. Lissabonist on sinna väga mugav minna, linnalähirong sõidab mingi pooltunnike või nii, maksab vaevalt 2,50 eurot (see mitmekordselt kasutatav kaardike sinna juurde), väljub Rossio jaamast, mis on absoluutne kesklinn, Maria teatri juures ja mis iganes kuulsa väljaku juures. Rossio raudteejaam näeb nii hea välja, et esmapilgul arvad selle mingiks teatriks või muuseumiks, üks vaksal lihtsalt ei saa nii ilus olla. Teeb kadedaks.


Rongid Sintrasse väljuvad õige tihedalt, nii et muretsemiseks pole põhjust. Tundi vahet vist päris ei ole. Ja kui sa ei ole just varajane linnuke olnud, siis lõuna paiku tasub ka pikkade piletisabadega arvestada, nii et aeg kulub kiirelt.


Sintraga oli meil pikalt kõhklus, et kas sinna ööseks jääda või mitte. Valisime lõpuks siiski öömaja-variandi. Väljast hirmus ilus, seest võrdlemisi lahja :DDDD Minu hapu nägu alloleval pildil kõneleb enda eest :) Olgu, vilets nali, tegelikult ei püsi silmad selle päikese käes hästi lahti. Asukoht läks muidugi kümnesse, seltskond  oli ka hõrgult hea, üks tädi, kes oli kuuendat korda teel Campinho-rajale. Poolas sündinud ja Kanadas elav tegelane, kes sedapuhku läks kuueks nädalaks Sevillast Salamancasse, osalt palverännuteele kõndima, osalt öömajadesse vabatahtlikutööd tegema. Tore tädi oli muidu, aga kui saime aru, et meie suisa igatseme Portugali kurikuulsat piimapõrsast maitsta ja tema seepeale õlgu võdistas, siis oli selge, et meie teed lähevad igavesti lahku :)  



Aga lossid, need on Sintras tõepoolest vägevad. Tahad mingit traditsioonilist halli - palun väga, Regaleira mõis või mauride kindlus on sinu jaoks. Tahad värvilist muinasjutulist disnilikku, siis sulle on Pena palee. Ja mitu muud veel. Bussiga saad teha tiiru, ise vabalt maha ja peale hüpata, 5,50 raha maksis kõigest. Kuigi nad müüvad ka mingit bussi 12 euri eest, millel on ainsana peal kirjad, et hüppa peale ja hüppa maha. Kõik lähevad raudteejaama juurest, seega ühepäevaretke puhul väga mugav ju, kuhugi kaugemale kõmpima ei peagi.
Meie tiirutasime osade losside juurest bussiga läbi ja külastamiseks valisime ikka selle kõige ägedama Pena palee. Piletisabad looklevad vägevalt, saab jälle pooltunnikese ära sisustada. Bussiga võid ju üles minna, aga mäkke saad ronida ikka veel täie raha eest. Ja ära arva, et lossini ronimine ongi kõik, seal on mitu muud toredat kohta veel, kuhu minekuks saad jälle...ronida. Pärast Lissaboni ei ole selles muidugi midagi üllatavat.
Lossipileti ostnud saavad üleval taas järjekorras seista, noh nagu vene ajal juba. Meie targu lossi ei läinudki, sest ajast oleks puudu tulnud. Ka pargipiletiga lastakse tegelikult üles välja, osaliselt saab lossi sissegi, lossimüüril kõndida ja restosse-kohvikusse (pardipiruka pärast võiksin ma sinna mäkke veel korra ronida) niisamuti.  


Ja siis on see värvipalett su ees. Kollast, sinist, punast, kõike.






Septembri keskpaigas õiteilu nägemine pani ikka klõpsima :)



Siis ronid veel igasugustesse tippudesse ja koobastesse. Tegelikult on terve park vaatamist väärt, pool päeva kulub vabalt ära. Ja see on alles üks loss ja selle park...


Minu lemmik Sintras.... Parem kui mistahes ülesvuntsitud loss seal mäeotsas...
Muinasjuttudes ja filmides on mäetipud alati tasased hooldatud haljendava muru ja õdusate pinkidega alad, tuuleõhk õrnalt juukseid sasimas. Päriselus muidugi nii hästi ei lähe - ukerdad lahmakte kivide otsas, tuuleiilid tahavad mäe otsast alal puhuda ja jalale tasast pinda annab otsida, lisaks jääb kaadrisse alati veel vähemalt kolm käputavat tagumikku:) Pärast lõika pool õhtut neid piltidelt välja :))))

Sintra kinnisvarast me ei saanudki aru... Magusates kohtades võrratud suured villad ja häärberid täiesti mahajäetud, ketistatud-tabalukustatud, aknad kohati katki. Miks neis elu pole, ei saanudki aru. Isegi müügisilti ei olnud peal. 

18 september 2017

Mulle meeldivad Lissaboni...

Hommikud
Need niidavad mind jalust, külm haukab iga järgneva tuuleiiliga ihust unemagusa ampsu. Aga see on magus valu, sest ma tean, et paari tunni pärast on taas nii kuum ja ma igatsen varaseid hommikutunde.

Pühapäevahommikused võrdlemisi tühjad tänavad küpsevad eelseisva ootuses. Eilsed pidulised on varjunud oma tubadesse ja kõnniteedel liiguvad üksikud asjalikud kohalikud. Kohaliku ehituskunsti nautimiseks on see täiuslik aeg, sest enamus ärisid on alles suletud ja seega ei tõmba mu pilku kiiskavad vaateaknad või välja sätitud kaubavalik, ka rahvamassid ei piira vaatevälja.


Pastelariad
Ma kahetsen ette juba kõiki neid järgmisi peatumiskohti, kus meid ootab ees hommikusöök. Praktilise meelega eestlasena ei saa ma ju jätta seal söömata. Aga olgu see siis mulle ja teistele tulevikuks õpetuseks, et Portugalis ei maksa pöörata ülearu palju tähelepanu majutusasutuses pakutavale hommikusöögile. Pastelariad on iga nurga peal. Eriti mõnus on neid avastada lõhna peale. Sa rühid inimtühjal kurvilisel-käänulisel kitsal tänaval mäest üles, kui järsku tunned magusrammusat kiusatuse lõhna ninna tungimas. Isegi jahedavõitu maiasmokana ei suuda need aroomid külmaks jätta. Ma kujutan neid lõhnamolekule ette, kuidas nad keerduvad ja koonduvad ja lahknevad ja kord kiiremini-kord aeglasemalt mööda mäekülge üles või alla tungivad. 
Mõni pagariäri on inimtühi (kuigi harva), mõni puupüsti rahvast täis. Meeletu sumin. Lauad on väikesed, toolid veelgi pisemad, ja kõik need on tihedalt kõrvuti. Neis ehedates kohtades on enamasti kohalikud, mõni üksik võõramaalasest rändurhing ehk sinna hulka eksinud. Teenindus on nobe ja nappide naeratustega. Kesklinna fäänsides kohtades saab muidugi inglise keelega hakkama, aga mida kaugemale keskusest, seda suurem tõenäosus, et ennemini hakkad sina portugali keeles rääkima, kui nemad sinu inglisest aru saama. Kogemusena siiski ääretult võluv :)!Paneb tööle su kujutlusvõime ja mängulisuse.


Kohv
... on siin ülihea ja üliodav, liigitub pigem espresso alla meie mõistes. Põhimõtteliselt on see nii odav, et sageli ei vaevuta kohvi hinda kuskil hinnakirjas ära märkimagi. Kui soovid kohvi piimaga, siis targem oleks oma soovist kohe tellimust tehes teada anda. Ma esimesel korral ühe tütarlapse vihastasin välja. Või noh, vihastama on vist liiga tugeva värvinguga sõna selle tarbeks. Ma ei oskagi seda kirjeldada, aga eestlase jaoks mõjub portugallase käitumises sageli miski nagu vihastamise või solvumisena, kuigi ma saan väga hästi aru, et nad sisimas siiski ju ei vihasta selliste asjade peale. Igatahes. Kohvile piima tahtes peab arvestama, et nad ei viska seda sulle mitte niisama kannuga lauda, vaid nad soojendavad-vahustavad piima, ja seega lööb sinu hilinenud piimasoov nende seni hästi toiminud kohvi serveerimise süsteemi totaalselt uppi.

Vanamehed
Ja kui ma ütlen vanamees, siis ma mõtlen seda kõige paremas mõttes. Kasvõi näituseks needsamad pagariäridki - seal teenindavad sind just nimelt vanamehed. Või tänavatel ajalehekioskid - piilu sinna ajalehtede ja ristsõnaajakirjade vahele sisse, ikka vaatab sulle vastu mõni muhe hallipäine vunts. 
Minu eriline lemmik on aga siin ühes paralleeltänavas asuva kohaliku toidukoha teenindaja. Laua koristab ta eelmisest kliendist ära alles siis, kui sinna uus klient istub. Tema oskus seda kõike teha minimaalsete lausejuppidega ja näoga, milles ükski lihas ei liigu ja mingitki emotsiooni edasi ei anna, on erakordne. Võtnud tellimuse, viib ta menüü ära ja plärtsatab selle jõulise kõmakaga leti peale. Mõnikord ta veel poriseb midagi valjusti ja omaette. Küll ma tahaksin sel hetkel portugali keelt osata ja mõista, millest ta seal nii andunult kõneleb. Kui talle satub võrdväärne vastane, küllap mõni kohalik püsikunde, siis läheb õige valjuks sõnasõjaks. Kõige selle juurde kuuluvad mornid näod, valjud hääled, põlglikud turtsatused ja ägestunud käeviiped. Ilmselgelton tülist asi kaugel, kuid just nii see kõrvaltvaatajale mõjub. Tüüp ise muidugi naudib taolist koomuskit. 
Vanamehed on eranditult lühikesed, ümmargused, hallipäised, enamasti viikari ja triiksärgiga, puhkehetkel ajalehe ja suitsukoniga. Ja ometi teenindavad nad jooksujalu (erandiks vaid see minu lemmikvanamees, kes nimme lonkis rühutatult aeglaselt ja põlastavalt), paberit-pliiatsit kasutamata ja kordagi eksimata. Hoopis teistsugused kui Pariisi vanamehed, kuigi need on ka jumalikud!

Tänavad
Väikesed läikivad libedad tänavakivid. Sa kas ronid neid mööda üles või tuled pidurdades alla. Ja kui ei ole just mõnd mäge või küngas, siis on tänav umbes selline nagu ülaltoodud pildil - lainetab ja on muhklik. Siinsetel vapratel pensionäridel kulub vist üksjagu puusaliigeseid....
Üks päev jälgisin, kuidas üks pisike präänik abiratastega sõita üritas. Vaesed vanemad, kes pidid pidevalt korralikult kiirendama, kui see kaadervärk mäest alla hakkas veerema. Teisal tuli jälle tagant lükata, et üles saada. Ja nii kogu aeg... Küll on Eestis ikka lihtne rattasõitu õppida, ma mõtlen :)

Kirikud

Ühe kiriku vaatamiseks-uurimiseks kuluks päevi, nii et lootusetu ülesanne. Aga väärt siiski sisse astumist ja niisama olla.  

ITL segakoor Igreja de Sao Roque kirikus laulmas



17 september 2017

Mu sääremarjad laulavad oodi Lissabonile...

Jaa, elu on mõnus nüüd. Trammiga otse lennujaama minna on ikka täitsa vinge. Või siiski, päris otse koduukse juurest ei saa, korra peab Hobujaamas ümber istuma, aga ikkagi :) Ja Kasela "Taevakirju" raamatu lugemisest oli nii palju kasu, et ma seekord viskasin kõik vajaliku kraami stoilise rahuga käsipagasisse ja no problemo. Eriti kehtib see küünekääride jms vidinate kohta. Igasuguseid huuleläikeid, väikeseid lõhnaõlisid jms pole ma nagunii enam ammu sellesse spets.kotikesse pakkinud. 

Brüsseli lennujaamas olin ma esimest korda, ja mitte viimast. Üldiselt üsna kole monstrum, aga samas... väga funktsionaalne. Võib-olla on nad ka arvestanud, et seal regulaarselt pommid lõhkevad ja seega nad liiga ägedat ei tahagi ehitada, hoiavad maksumaksja raha kokku.


Lissabon ise on sajaga lahe, veider ka muidugi. Hetkel ma mõtlen, et tahan siia kunagi tagasi, pikemalt. Samas kahtlustan, et mõne päeva pärast põhja poole liikudes, ma enam nii ei mõtle. Sest seal on kindlasti veelgi mõnusam.
Esmapilk Lissabonile on... värviline. Puhas. Viisakas. Kui mulle meeldisid teatud piirkonnas Brasiilias, siis ma kahtlustasin kohe, et Portugal peaks mulle samuti meeldima. Ja isegi rohkem, sest puhtusega olid üle ookeani lood natuke komplitseeritud, siin on see täitsa euroopalik ma ütleks. Palju kirutud koerajunnegi pole ma suurt kohanud. Prügimajandus näib toimivat, neil on isegi prügikastid :) Ehitavad nad muidugi meeletult, ma ei tea - on neil mingi kinnisvarabuum siin hetkel või? Samas, tsemendikotti õlal kandvad tüübid laulavad ja vilistavad ja... no ehitagu siis pealegi. 

Enne Portugali juhtus minuga see, et minust sai bookingu-sõltlane. Vähemasti ma tunnistan seda. Mul ei ole kunagi varem olnud otsustamisega raskusi, aga seekord natuke nagu oli. Sest Lissabon on täis vanu ja ägedaid kortereid. Kui ma ütlen korter, siis ma ei pea silmas apartementhotelle, vaid sõna otseses mõttes vanades majades  ülisuuri elamisi, mis on siis tehtud toakaupa väljarenditavaks. Nende ainsaks miinuseks, minu silmis tol hetkel, ühiskasutuses olevad WC ja duširuum, köök nagu eriti ei olnudki probleemiks. Ja seetõttu ma elasin kõik päevad booking.comi lehel ja broneerisin ja tühistasin ja broneerisin ja tühistasin. Kuni ma lõpuks mõistsin, et Portugal ei ole tõepoolest see koht, kus elada isikupäratus suures hotellikolakas, kus sees olles sa ei adu absoluutselt, millises maailmanurgas parajasti viibid. Mu sõrm jäi üha sagedamini pidama ikkagi nendel suuuuurtel ja vanadel korteritel. Millest, muide, enamusel ongi ühisvannitoa-süsteem. Kui ma vaatasin ka nende keskmisi hindeid, siis ma sain aru, et on aeg oma eelarvamused murda :)

Ja siis ma võtsin vastu otsuse, et kord elus võin ma ju selle ära proovida :) Nüüd siis kolmas öö ja ma oskan juba haletsevalt muiata, kui kuulen siinset perenaist telefonis mõnele küsijale selgitamas, et jah, neil on ühis-WC ja -vannituba. Ja too otuke seal toru teises otsas kardab nii hirmsasti, et kaob kõige nelja tuule poole. 

Aga tõeliselt kodune tunne on siin küll. Need vahvad vanaaegsed trepikojad, uhkete käsipuude ja keerdtreppidega. Korteris sees on pikad koridorid (nagu meil Kadrioruski), tubadel kahepoolsed uksed (nagu meil koduski), kõrged laed ja aknad (nagu kodus), laes reljeefsed ornamendid (nagu koduski, ainult siin on kordades rohkem), ja rõdud-rõdud-rõdud (meil ei ole). 

Ja värvid, just nii nagu need Brasiiliaski silma hakkasid



video
Rõdult jälgisin ka med.õdede meeleavaldust. Vist olid need õed, mu portugali keel jätab kahjuks soovida. Kusagil siin läheduses peaks asuma parlamendihoone või midagi sarnast, nii et edasi neid ei lastudki. Oli muidugi päris naljakas vaadata, kuidas teeõkked seati just siia minu rõdu juurde. Ega peale politseinike neid eriti keegi ei vaadanud-kuulanud, seega püüdsin siis üksi endast parima anda. Blond ja punases kleidis nagu ma siin rõdul seisin, hüplesin nendega kaasa, rusikas käsi sõjakalt taeva poole suunatud. No ma ütlen, et sellise aktiivse kaasaelamise peale peaksid nad oma tahtmise ju saama, mis iganes selleks ka oli, madal palk või valed töötunnid või.... 


Ümber nurga siit kulgeb Lissaboni kurikuulsa tramm nr 28 liin. Mina ilmselt jätan sellega sõitmise vahele. Mulle piisab selle pidevast nägemisestki, pilgeni täis, ja need koledad kriginad siin järskudel nõlvadel. Lõppeks on need kõikjal ka võrdlemisi sarnased, viimati sai vist Istanbulis analoogilise agregaadiga sõidetud.


Põhiline, millest saaks, aga ei taha, pärast kolme päeva Lissabonis rääkida, need on jalad. Eesti masajalgsed naised saavad siin ohtralt ilu juurde :) Samas on need tänavad nii armsad, et ma ei ole ikka veel raatsinud ühistransporti kasutada.













Kõik oluline ühele pildile: Kristuse kuju teiselpool jõge, 25. aprilli sild, lennuk ja maadeavastajate monument (no see tume plönn vasakul nurgas, saite aru küll)
Siin on põhjus, miks me üldse just Lissaboni tulime.  


Ma ei tea, kes oli see tarkpea, kes leidis, et Lissabonis oleks vaja viikingeid presenteerida...