18 jaanuar 2018

"Mind ei ole kodus. Läksin mehele"

Ma olen alati tahtnud välisuksele, ikka väljapoole eks ole, sellise kirjaga silti panna. Üks kord varem on ju juba ka põhjust olnud, aga jah, ajad on ammu sellised, et ega keegi niisama ukse taha nagunii satu. Kellele ma seda silti siis ikka sinna riputan! 

Õnneks on vähemasti blogi olemas, mõtteline virtuaalpesa ju seegi. Ja siin ei ole väravaid ega fonolukke, siia saab ikka meelega ja kogemata külaline ära eksida. Ja mina saan siia tänaseks päevaks just sellise teate üles panna nagu vaja on. Tont seda teab, äkki ei tulegi rohkem võimalust :)

Igatahes täna mind ei ole. Reedest tahaks jälle olemas olla, aga kuna sülearvuti tuli saarelt laadijata, siis ma veksleid välja ei käiks. 

17 jaanuar 2018

"Armastuse vormid" Mart Kivastik


Vist minu esmatutvus Kivastikuga, seni olen vältinud. Tundus selline... karvaselt ebausaldusväärne, et tegemist raudselt masendunud agulijoodikuga, kelle lugemiseks raske leida sobilikku meeleolu :) Oh kuidas mulle meeldib mu ekslikkus! 

Tegelikult ikka kaarega üle prahi. Tõsi, siin on lühikesed lood, kõik vist artiklitena ajakirjanduses varem ilmunud, mulle uus kraam. Tükatiseks haaramiseks just paraja pikkusega kõik. Juttu siin nii teatrist, filmist, Eesti elust, mõnest reisist, esivanematest jpm. Ent kõik on tuumakas, muheda muigega suunurgas, vajadusel ka sarkasmi pritsides. Mulle meeldis. Tahaks veel. 

16 jaanuar 2018

"Armastuseta"/Kärdla


Põnev hetk, mil pole selge, kas praamid täna liiguvad või mitte. Või kui liiguvad, et kas ja keda peale pannakse. Hoiatused anti juba eile. Mulle õudselt sellised asjad meeldivad, tõsiselt, ma pole sugugi irooniline praegu. Mulle tegelikult ka meeldib kui minuti pealt planeeritud kavas mingid ootamatud keerised tekivad. Nagu ma sageli ütlen, teravaid elamusi on ikka vaja :)


Aga enne kui tulid tuuled ja madal veetase, enne oli Andrei Zvjagintsevi "Armastuseta" Kärdla kinos. Kärdla kinos meeldib mulle muuseas sellepärast, et seal seinad ei vappu ega värise, kuuleb ikka omaenda mõtteid filmi ajal. Ja muidu on ka tore. Ja et pärast saab läbi kottpimeda saare kodu poole sõites filmi üle arutada. Linnas saab ju ka, aga see kolm peatust trammiga ei loo õiget atmosfääri. 

Film oli jõhkralt hea. Esimesed minutid ma küll kergelt kartsin, sest tulid vääegagi pikad ja sugestiivsed kaadrid. Kujutasin ette, et sellises tempos ei ole võimalik kuhugi jõuda. Või siis peaks film olema viietunnine. Õnneks ei jäänud see lõpuni selliseks.

Filmi väärtus seisnes minu jaoks juba ainuüksi uudses olustikus. Mulle kui hõredale kinokülalisele on jäänud enamasti ette masendava olmega vene filmid. Inimesed, lood ja saatused on asetatud kesk dekoratsioone, milliseid oleme juba mitukümmend aastat näinud. Siin on aga põnev jälgida tänapäevase keskklassi venelaste elu, kogu ilus ja valus. Ilustamata tõde kõige selle kohal ähvardava kirvena rippumas. Inimsuhted seda keerulisemad. Pealiskaudsus, hoolimatus ometigi nii samasugused kui lihtrahval. Nutiajastu teravad pisted igas sammus tunda. 

Ja mustrid, ikka ja alati need muutumatud mustrid. Kes pole lapsena armastust tunda saanud, ei oska või ei suuda seda ka oma järglastele anda. Olgu selle näiteks naispeaosalise Ženja suhe emaga ja oma pojaga. Või perepea Boriss, kellest poisile isa ei olnud ja kelle suhtumine uue naisega saadud lapsesse lõi lahtise käega vaatajat näkku filmi lõpukaadrites. Kui lihtne on jääda sama teed ringiratast astuma, kui raske on teha see esimene mustrit muutev samm. Nad kumbki ei teinudki seda. Üks abielu lõppes, aga see viiv, mis meile nende uutest eludest näidati, ei andnud tunnistust õppetundidest.
Masendavalt võimas loo esitus, ma ütlen.

Tõetruu keel, sealhulgas kehakeel, olid selle filmi lisaboonuseks. Ehedad kaadrid. Ja eriti meeldis mulle, et kui poiss kadus, siis kadus ta ka vaataja jaoks. Ei mingeid ebaloomulikke ja kunstlikke vihjeid publiku silmadele või paralleelset jutustusmeetodit. Sellised filmid taastavad mu usu kinokunsti.

15 jaanuar 2018

"Valede kataloog. Inglise aed" Tõnu Õnnepalu


Lõpetasin Õnnepalu paar päeva tagasi, kuid on huvitav vaadata, kuidas tema mõtted vaikselt mul peas edasi ketravad. Jätkuvalt. Üleüldse on see üks aeglaselt kulgemise raamat. Natuke kõigest ja kõigile, võiks öelda, et universaalne, ent need universaalsed asjad teadupärast ei kõlba lõppkokkuvõttes millekski, seega jätan selle määratluse siiski ära :)
Elu näinud inimese tarkust on tema sõnadesse siginenud, see oli tore. Enda noorusaegsete veiderdamiste pealegi on ta hakanud tagasi vaatama, kritiseerima...

"Valede kataloog" on kirja saanud peamiselt siin, kus minagi hetkel olen. Tõsi, saareelu on temal rohkem aia harimine, lindude kuulamine ja mõtisklemine. Ikka on vaja mõtelda, pidada mõnus olema. Liigse mõtlemise häda on ainult see, et see masendab inimest. Õnnepalu pole ka selles osas erand, temal näikse olevat tõsine depressioon kallal. Ma ise arvan, et kuniks tal sõrmed siiski mullas on, veab ta sellest välja. Töö aitab, on alati aidanud. See on ka üks põhjus, miks ma ei julge end päriselt saarele matta. Siia võib kergesti lõksu jääda. Siin sündinu tuleb sellega toime, kuid sisserännanu enamasti mitte. Tema peab ühe jalaga ikka mandrile jääma. Nii ei kaota end päriselt ära. Õnnepalu vajab ka neid minemisi-tulemisi, äraolemisi. Iga inimene vist vajab...

"Inglise aed" üllatas mind meeldivalt mõõduka tasakaaluga. Oleksin olnud nördinud, kui see oleks sisaldanud vaid lõputut kiidulaulu. Sest vanal heal Inglismaal on päris paljud asjad mädad, aga me usume ikka veel seda pähe tambitud kuvandit suursugusest, targast ja edumeelsest maast ja rahvast. 
Minu erilised lemmikud olid otse loomulikult need lossi omanikud, kus ta need nädalad aedniku tööd tegi. Olgu öeldud, et ta lootis saadava teenistusega kompenseerida loobutud kirjanikupalka. Numbrite poolest vist ebaõnnestus, aga kogemuse osas raudselt võitis.

P.S. Panen endale siia märksõnaks Õnnepalu punane postkast... eks peab sellest kunagi pikemalt kirjutama. Kui kiire mööda saab või millalgi siis...

14 jaanuar 2018

Valge heteromehe kaitseks

Ma otsustasin rutiinist välja murda ja vaadata telerit. Hommikusöögi taustaks. Sellist nalja pole enam aastaid muidu juhtunud. Sattusin "Hommik Anuga" vaatama. Just lõpetasin. Vaimustusin. 

Kuigi Kirss loomulikult püüdis intrigeerida ja ka muidu äge olla. No eks enne järgmise nädala esilinastust teisiti ei saagi. Aga ma pean tunnistama, et tal oli paljudes asjades tuline õigus. Eriti, mis puudutab valget meest. Teadupärast on valge heteromees ka minu suur lemmik. Viimasel ajal tambitakse aga kõige enam just teda. 

Tema sõnavõtt #metoo liikumise ja viimatise Oscari gala mustade luikede paraadi kohta - suurepärane. Mu usk normaalsusse taastus veidi.

12 jaanuar 2018

Ma kingin sulle pesukaitsme!

Mul on suisa kahju, et ma nii harva netiavarustes kolama satun - kui paljust heast ma küll ilma olen jäänud?! Näiteks sain ma täna teada, et kohe-kohe on tulemas mõned põnevad õpitoad (kiirustage, seltsimehed, kiirustage!), millest te ehk ei taha ilma jääda.

Näiteks pesukaitsmete valmistamise koolitus. Oled juba käinud? Viimane aeg, ma ütlen. Sa ei pea neid isegi mitte üleliia palju vorpima, sest tõele au andes, need on korduvkasutatavad. Lisaks, ära muretse, kui sa ise ei taha või ei vaja, siis soovitatakse kirjas lahkelt, et võid selle valmistada hoopiski sõbrale. Väga lahe, ma ütlen.

Mu läks täiega sõitma. Kuidas ma koolitusel (või hiljem kodus) endamisi nuputan, kes on need sõbrad, kellele üks tore pesukaitse meisterdada. Ja kui mitmele üldse teha. Pagan küll, see on suur privileeg ju, kui ma kellelegi selle teen. Ja siis hakkan vaikselt nokitsema, kogu aeg mõlgub mu meeltes armas Mari või Maali, kelle heaks ma näpud villi lõigun ja meisterdan. Aga see on veel lihtsam osa mu fantaasiast.

Milline on see ideaalne hetk mu erilise kingituse üle andmiseks? Kas mõnel tähtpäeval. Jõulupuu alla ehk poetada? Aga kas siis ikka kaart ka juurde lisada... Või ehk sünnipäeva-praasdnikule sisse sadades? Ülevoolavalt pulbitsedes rõõmust sirutada see kõigi külaliste ees õhtutähele pihku. Samas ega ei peagi seda nii suurelt ja laia joonega ette võtma. Ehk libistada see järgmisel korral Maaliga tänaval kohtudes talle pihku või mantlitaskusse - palun, siin on sulle minult üks väga eriline kingitus, erilisteks hetkedeks... 

Ja ometigi liigub mu mõte veel siitki edasi. Kingitustega on ju veel ka see komme, et järgmisel korral kohtudes arutatakse, et kuidas meeldis või kuidas oli. Kas oled seda raamatut juba lugenud, mis sa arvad? Kas käisid spaas juba ära? Tead, jah, ma kasutasin seda lõhnaõli, küll püsis kaua ja lõhnas hästi. Riputasin sinu kingitud maali nüüd sinna elutoa tagumisele seinale, sobib nii hästi tapeediga. Oi, tead ma nüüd ainult sinu kingitud pesukaitset kannangi, nii mugav (sinna juurde võiks Maali teatraalselt veel ka tagumikku vängerdada, näitamaks, kui mugav kogu see asjandus ikka on). Või et...tead, see ei kõlvanud kuhugi, sa peaksid ikka mingist teisest materjalist selle järgmisel korral tegema. Ah soo, no ma lähen siis uuele koolitusele. Kas muidu imas hästi? Mulle see muster üldse ei meeldinud, äkki saad järgmine kord kasutada südamekestega kangast?
Okei, ma tõmban nüüd pidurit, sest see läheb juba käest ära :)


P.S. Taaskasutust ja oma kätega asjade tegemist ma hinges enamasti siiski pooldan. Lihtsalt, minu sõrmed on kõigeks selleks liialt töntsid. Ja mõne asja valmistamine on veidi veidram... Ja vahel on mõni reklaamtekst kergelt... hm... üle vindi. Nii et palun vabandust!

"Mamma Engalandi miraaž" Eduard Tüür


Esimene raamat passis mulle paremini. Koosneb seegi ju lühikestest lugudest, milles segunevad autori reaalsus ja fantaasia, ent sedapuhku on liiga palju üle võlli keeramist. Jääb tunne, et autor püüdis kõik, mis tal salves on korraga välja tulistada. Kokkuvõttes tekib aga üks paras tohuvabohu, milles minul igatahes oli natuke keeruline orienteeruda. Mõned toredad lood siiski olid, seda muidugi. Ja jätkuvalt meeldis mulle autori tütar, kes on paljudes lugudes teda saatmas. 
Tahaks öelda, et võta veidi tuure maha, aga laias laastus jätka samas vaimus.