30 jaanuar 2013

Eestlane, põline rikas...

... ehk kuhu kaovad legod?

Olles juba mõnda aega kimpus kõikehõlmava legomaaniaga, tulin ühel kenal talvepäeval imeliselt heale mõttele. Enda arvates.
Kõik, mis on sedavõrd popp ja noortepärane, peaks ju ka arvestatavat järelturgu omama, kas pole? Iga järgneva minutiga, mis kulutasin Soovis ja Kuldses Börsis ringi tuuseldamisele, mu innukus aga kahanes. Olin astunud täielikult ämbrisse.


Tulemuseks:
Kuigi otsingule tuleb vasteid oma paarisaja ringis või enamgi, siis moodustavad neist lõviosa interneti- ja muidu mänguasjapoodide kuulutused. Seega igatahes uute ja tavahindadega legode kuulutused, mis polnud minu eesmärk. Uued legod oskan ma tõepoolest ka ise kabandusvõrgust üles leida:)

Teiseringi legode müügikuulutusi tuli põhimõtteliselt ühel veebilehel kümmekond ja teisel vist mingi 3 tükki.
Selle, ütleme siis, et ca 15 müügikuulutuse hulgas, oli paar kuulutust, kus müüdi komplekte, mille hinnaks küsiti 70-100 eurot. Oli üks kiloga müüja, kg hinnaks tuli, kui ma õigesti mäletan, 22 eurot. Ja siis paari väiksema legokomplekti müüja, tegemist siis sama müüjaga. Ostusoovi leidsin vist kahe kuulutustelehe peale kokku ühel korral.
Ja kõik.

Muidugi võib siinkohal väita, et eestlane sipleb alles masujärgses kitsikuses, keegi mänguasju ei osta, ja no legosid ei jaksa ülepea keegi osta. Ja kui keegi ei osta, siis ei saa keegi neid ka teisele ringile müüa. Seda juttu võib põhimõtteliselt vanaemale rääkida ja ma keeldun seda uskumast. Nimelt, olen näinud küll neid jõulujärgseid legoriiuleid mänguasjapoodides. Ime, et riiuleid endid pole ära ostetud, sedavõrd tühjaks kaabitud on need olnud. Või siis on paar eriti krõbeda hinnaga megakomplekti tolmuma jäetud.
Mis siis ikkagi saab neist legodest?
Kuhu neid ladustatakse? Kellele neid hoitakse?
Pügikasti?

Üks variant on, et need liiguvad käest kätte, ent käest kätte liiguvad veel paljud muudki lasteasjad (lasteriided ja jalatsid, beebitarbed jms), kuid ometi liigub neid ka ostus-müügis ju. Miks siis mitte legosid?

Teine variant, millele ma tulla suudan, võiks olla, et need pisikesed legotükikesed on üsna mihklid ära kaduma ja kui komplekt ei ole enam täielik, siis ei juleta müüa. Samas ma ei ole kindel, kas kõik legomaniakid tahavad kangesti täpset ja täielikku komplekti ühes juhendi ja karbiga? Meie majas ehitatakse juhendi järgi vaevalt paar-kolm korda ja edasi tuleb puhas omalooming. Mis ongi legode üheks suurimaks plussiks mänguasjamaailmas (võrreldes näiteks mingite barbide, polly pocketite, ponide ja millega tahes) - peenmotoorika, loomingulisus, ruumiline mõtlemine, planeerimisoskus jms.

Huvipärast surfasin veidi rootslaste ja taanlaste juures. Rootslaste Blocket (meie Soov siis põhimõtteliselt vist) andis tulemuseks 532 müügikuulutust. Põgusalt üle lastes tundus, et need olid kõik ka eraisikute kuulutused (nende hulgas oli ehk ka mingeid otseselt sellesse kategooriasse sobimatuid tooteid, a la mingid muud mängud jms). Ka kiloga müümist oli seal, näiteks müüs keegi 23kg hinnaga 5000SEK.

Taanlaste Gul og Gratis (ehk siis meie Kuldne Börs) andis vastuseks mu päringule 2600 ja näpuga peale. Neid ma tõesti ei hakanud läbi kammima ja ehk oli seal ka äriettevõtete kuulutusi... Hinnad olid 1-2400 DKK-ni. Palju müüdi komplektidena, kuid samuti ka lihtsalt mingi suvalise kogusega, ainult legofiguure või veel mingeid vaiante.

Aga Eesti osas olen ma endiselt nõutu:)










29 jaanuar 2013

"Issi, kus me lähme?" Jean-Louis Fournier


Loomingu Raamatukogus eelmisel aastal ilmunud "Issi, kus me lähme?" on suurepärane lektüür! Sellel on nii sisu kui vormi. Lood on lühikesed ja mõjusad. Kindlasti ka valusad. See on just selline raamat, kus nutaks ja naeraks ühekorraga, kui see võimalik oleks.

Fournier kirjutab omaenese elust, loo kangelasteks on tema kaks liitpuudega poega. Need on pisikesed pildid ja mõttesähvatused sellest, mida tunneb üks lapsevanem sellises olukorras. Tõenäoliselt üpris ausalt väljendatud. Ja loomulikult annab see autorile ka õiguse naerda ja pilada oma abitust, oma nõrkushetki, oma mõtteid. Kuigi ma usun, et selle raamatu lugejad jagunevad kahte leeri ning leidub neidki, kelle arvates on ehk tegemist labasuse ja liigse pilamisega. Samas on inimeste kaitsemehhanismid valu ja leinaga toimetulekuks alati erinevad olnud.
See raamat oli autori viis lõpuks oma poegadega rääkida, nendega suhelda, nii et ta saaks oma mõtted välja öeldud. Teatavasti on seda silmast silma äärmiselt raske teha, kui su (vestluskaaslane) sinuga iialgi samale lainepikkusele ei jõua...

Ma usun, et siinkohal on tegemist ka väga hea tõlkijatööga - Indrek Koffi nimi on kujunenud juba omamoodi hea tõlke garantiikirjaks.

"Thomas ja Mathieu ei ole kunagi uskunud jõuluvana ega Jeesuslast. Eks neil on põhjust ka. Nad ei ole talle kunagi kirjutanud ega ühtegi kingitust palunud. Nemad on omal nahal tunda saanud, et Jeesuslaps ei tee kellelegi mingeid kingitusi. Või kui teeb, siis on targem ettevaatlik olla."

...

"Mõni ütleb ka: “Puudega laps on taeva kingitus.” Ja nad ei ütle seda sellepärast, et tahaksid nalja teha. Sellistel inimestel on väga harva endal puudega laps.
Kui teile tehakse niisugune kingitus, siis tahaks küll taevale öelda: “Mis te nüüd, poleks vaja olnud…"

...

"Mathieu ja Thomas magavad, ma vaatan neid.
Mida nad unes näevad?
Kas nad näevad ka und nagu kõik teisedki?
Võib-olla näevad nad öösiti unes, et nad on targad.
Võib-olla teevad nad öösiti kõik tagasi, näevad mingeid üliandekate inimeste unenägusid.
Võib-olla mõtlevad nad öösiti välja seadusi, printsiipe, postulaate ja teoreeme.
Võib-olla teevad nad öösiti keerulisi arvutusi, millel pole otsa ega äärt.
Võib-olla oskavad nad öösiti kreeka ja ladina keelt.
Aga niipea, kui päike tõuseb, manavad nad ette puuetega lapse näo, et keegi kahtlustama ei hakkaks ja et nad rahu saaksid. Selleks et keegi neid ei tülitaks, teevad nad näo, et ei oska rääkida.
Neist tuleb ka aru saada, nad peavad öö läbi asjalikud olema ja muidugi on neil siis päeval vaja lõõgastuda. Ja siis nad teevad igasugu rumalusi."

25 jaanuar 2013

Lugemist väiksematele

 
Räägime ikka lasteraamatutest ka vahelduseks, on ju hiljuti paar ilusat ja vahvat raamatut ilmunud.
"Anna hambad" Epp Petronelt läks (nähtavasti läheb ka edaspidi) meil nagu lepase reega. Oleks jaksu, tuleks seda igal õhtul algusest lõpuni uuesti ja uuesti lugeda. Pluss vahepaladeks ohtralt ümberjutustusi ja eri variatsioone sellest päise päeva aal kuulata.
 
Raamatu teeb eriti armsaks ka see, et meie kodulinna on sinna südamest sisse pandud. Nii teksti kui pildile. Lapsele äratundmisrõõmu kui palju:) 
 
Ja väga-väga ilusad pildid! Kahjuks ei saa seda kõigi ilmuvate lasteraamatute illustratsioonide kohta alati öelda. Ma mõtlengi mõnikord, et kui ei ole rammu (olgu siis kunstnikul, kirjastuse rahakotil vms) teha vägevaid pilte, siis no ma ei tea, võiks teha kasvõi minimalistlikud mustad kriipsujukud (hea fantaasiaga lastele lähevad need muide sama edukalt peale;) Selles aga, nagu ka allpool olevas Marta-raamatus, ei ole piltidega muidugi absoluutselt koonerdatud!
 

 
 

"Leemuripoeg Ville teeb sääred" Kairi Look.
Väga muhedate reisisellide Ville ja Pierre´i seiklused, peaasjalikult Amsterdamis ja Pariisis. Nii et kaks ühe hoobiga - pilguheit leemurite ja oravate hinge- ja argiellu ning teisalt pisukene reisiraamat, kui nii võib öelda. Värvikad peategelased olid.

Tekst, oo tekst on tõeline kompu! Nii nagu mulle meeldib Kairi blogi lugeda just ennekõike tema teksti pärast (õigupoolest polegi eriti vahet, millest sa, Kairi kirjutad;), sest see on selline... mahlakas ja lopsakas, puhas nauding. Seda kõike ootasin, ja sain ka!, ma sellest raamatust. Kahtlemata seadis žanr küll teatavad piirid ette ja nii mõndagi tuli ehk tagasi hoida. Vähemalt ühes kohas leidis mu silm kelmika vihje linnukestele sadamas - mõnusalt kahemõtteline koht, aga kuna mul tsitaati pole võtta, siis las see olla:)

Tõsi, ma ei uurinud eelnevalt hoolikalt, millisele vanusele võiks raamat sobida. Ja tuleb tunnistada, et lõppkokkuvõttes viieaastasele jäi vist liiga väsitavaks. Või olin ise kärsitu ja lugesin liiga palju korraga ette:))) Ma eeldan, et paari aasta pärast ehk äratab see raamat temas rohkem huvi. Et seekord oli tegemist lasteraamatuga, mis pakkus mulle oluliselt rohkem lugemisrõõmu ja avastamist kui lapsele:) Mis pole ju samas ka paha.
Tekkis kohe huvi, et kas ja millise vanuse peal teksti testitud on?





"Marta varbad" Epp Petronelt mõjub esimese hooga nagu kunagine Mõmmi aabits. Tekstid on ülimalt lühikesed (lühemad kui Anna-raamatus) ja midagi nende stiilis meenutab Mõmmit.
Hoiatuseks, et seal on ka pisarakiskuja sees - meil oli Edi surma looga õhtusel ajal tibake probleeme, õnneks mitte ületamatuid.

23 jaanuar 2013

Restoran "Bollywood"

Jaanika jätkab...

Taas üks külm talveõhtu ja asusime keset Tallinna vanalinna. Plaanis oli
minna ühte teise mainekasse restorani, aga neil jaanuarikuus
kollektiivpuhkus ja samal tänaval juhtus olema India restoran Bollywood.
Kasutan paari kokkuvõtvat lauset restorani kodulehelt: Aasia-pärase
toiduvalikuga restoran-lounge, kus pakutakse traditsioonilist parimat
India, Tai ja Hiina kööki.
Ja kui kasutada restoran Bollywood sõnastust,
siis nende külastajat ootavad "Aasia parimad palad" ja seda peakoka Swapan
Kumar Mitra eesvedamisel, kes on meie külma kliimasse toimetatud otse
Indiast.

Rahvast oli restorani sisseastumishetkel vähe, küllap varase kellaaja
tõttu, sest 2 tundi hiljem lahkudes tühjasid kohtasid ei olnud.
Mõnusalt soe ja hubane. Ettekandjad nähes meid välisuksest sisse astumas,
olid väga lahked, sõbralikud. Antud restoranis on nö tavalisi toole-laude
kui ka neli aknalauda, kus keerlev laud ja hunnik patju mugavamaks
istumiseks. Seal võiks tunde süüa, lebotada, lausa poollamavasse asendisse
ennast sättida.
Saapad jalast ja pisut kõrgemale ronimist ja olimegi aknalaual!

Menüü oli rikkalik. Isegi väga.  Lõplik valik tellitava osas väga kaua ei
võtnudki aega, vilunud ettekandja selgitas meie isud kenasti välja ja sai
ka kiirelt otsustatud, mida süüa ja juua. Valisime toitude kõrvale punase veini.
Kahjuks oli see liiga soe, tõesti, nagu soe hõõgvein, kuid pisut hingamist ja
maitsed tulid kenasti esile. Meie  kahe veinivalikut kokku võttes võiks öelda,
et veinid on seal head.


Teenindajad nooruslikud ja sõbralikud.
Tualettruum tekitas elevust, kuna terve pisike kabiin on täis peegleid.
Ettekandja jutust selgus, et see tekitabki tavaliselt suurt elevust ja ka see,
millest on tehtud laevalgustid - fekaalinõu kaantest! Põnev, kas pole!
Meie menüüsse kuulusid:
vokitud klaasnuudlid muna ja juurviljadega. Mitme erineva lihavalikuga.
Taipärane krõbe kana. Krõbe kanafilee taipärase meekastmes. Lisandiks riis.
Samuti toodi lauda toidu vürtsitamiseks 3 erinevat valikut kastmeid:
sojakaste, magushapu kaste, tšillikaste. Magushapu kaste oli hea, teised
jäid meie maitsele liiga eksootiliseks.


Ja toidud olid nii maitsvad, et lisavürtsi eriti ei vajanduki, eelkõige
riisi maitsestamiseks sobisid aga hästi.
Millest alustada?
Kas sellest, et see kana oli parim taipärane kana, mida ma eales söönud olen.
Mõnusalt frititud, pistetud  kanatükid  suussulavasse magushapusse
kastmesse ja kaunistuseks seesamiseemned.


Lõplik kooslus magus, kerge krõbesus lausa sulasid suus. Ma usun, et sai küll näritud
soovituslik 30 x ühte suutäit, et nautida seda pikka maitsekooslust veelgi :)
Krõbe kana meenub mulle pea iga päev, eriti kui kõht tühjavõitu.
Asudes teise roa juurde.

Munanuudlid on mu lemmikud alates eelmisest suvest. Klaasnuudleid sai söödud esmakordselt. Munatükid, klaasjas sibul, muud vokitud juurviljad olid kenasti klaanuudlite maitsesse ühinenud.
Lihatükid olid imeväikesed. Ja ei seganud üldist maitset. Mida veel tahta.
Lahkusime sealt ülimalt rahulolevate nägudega ning söömine oli sel hetkel taas lihtsalt imeline tegevus.

22 jaanuar 2013

"Öine rong Lissaboni" P. Mercier



See on nüüd üks "ilus" näide sellest, kuidas kaanekujundusega raamatule karuteene tehakse. See esikas ei kutsu ju raamatut ostma, ega? Selle võiks kätte haarata mõni naistekate andunud fänn - too aga jätaks raamatu kiiresti pooleli...

Tegelikkuses on see raamat kordades parem kui kaanepilt. Ausalt. Õigupoolest jääb siia kaante vahele isegi kaks raamatut, ja see teine, see on veel eriti hea. Allolevad tsitaadid pärinevad samuti just nimelt sealt.
Huvitav, et Portugal kohe kuidugi soodustab lugude, tõeliste lugude teket  - samas on piir lugude tekkimise ja juba aegade algusest olemas olemise vahel kahtlaselt hägune. Ja need lood on nii müstilised ja samas nii loogilised ja mingis hämmastavas kooskõlas alati kõige eelneva ja kõige järgnevaga. Meenutab õrnalt, aga õige õrnalt neid Zafoni raamatuid. Ehk vähem komplitseeritud ja kriminaalne ja ka mitte nii süngete varjudega, ent siiski...


"Meie tuhandest kogemusest leiab sõnalise väljenduse kõige rohkem üks, ja seegi vaid juhuslikult, mitte läbimõeldult, nagu see pälviks. Kõigi nende tummade kogemuste all on peidus need, mis annavad meie elule märkamatult oma vormi, värvi ja meloodia."

"Kas inimese käitumise pinna all on saladus? Või on inimesed läbi ja lõhki sellised, nagu nende teod, mis on justkui päevselged, neil paista lasevad?"

"Ekslik on uskuda, et elu otsustavad hetked, mis selle harjumuspärast suunda alatiseks muudavad, on kindlasti täis valju ja eredat dramaatikat, saadetuna ägedast sisemisest pulbitsusest. See on kitš, muinasjutt, mille on siia ilma sünnitanud purjutavad ajakirjanikud, prožektorikiiri ihalevad filmitegijad ja kirjanikud, kelle pea on täis bulvarilehti.Tegelikkuses on elu määrava kogemuse dramaatika sageli uskumatult vaikne."

"Kui on nii, et me suudame elada vaid väikese osa sellest, mis meis on - mis juhtub siis ülejäänuga?"

"Kui mitte pettumuse, siis mille kaudu peaksime avastama, mida oleme oodanud ja lootnud?"

... ja nii võiks veel hulk aega jätkata... Häbiväärselt vähe tähelepanu on Lissaboni-raamat saanud:(

21 jaanuar 2013

"Lazari naised" M. Stepnova


No see oli nüüd küll midagi nii head, et seda peab ise lugema. Ma usun, et tegemist on väga hea teksti ja selle veel parema tõlkega (Veronika Einberg). Lauseid kui maiuspalu on jalaga segada ja koguni mõned harvaesinevad sõnad satuvad aeg-ajalt silma alla.

Sõnadega maalitakse pildid, õnnestunult, mida juhtub ju kaunis harva. Võimatu on siia väljatoomiseks katkendeid leida, aga näiteks midagi sellist:

"Eriti ränk oli näha vanureid, keda ei paistnud peale Lidakese keegi tähele panevat, 1996. aasta N-ski vanureid, vaesunuid, peaaegu hullunuid, üksildasi, kunagi võimsa riigi rajanuid ja nüüd siis tema rusudes sonkivaid nagu Iiob oma paisetes. Alludes oma haiglasele andele, ei märganud Lidake N-skit külluslikult  täitnud säravaid vitriine, kiireid autosid ega kirevaid välismaiseid hilpe, mis ehtisid linlasi, keda verinoor Vene kapitalism oli korraga muutnud ettevõtlike, petlikult lahkete ja kõigeks võimeliste lurjuste hordiks. Ümberringi lõi õitsele noorte, tugevate ja häbitute maailm, kuid Lidakesel, samuti noorel ja tugeval, ükskõik mis võimu ajal rikka Galina Petrovna poolt enam kui piisavalt kindlustatul, jätkus silmi vaid kortsudele ja räbalatele. Prügikastis tuustiva eide vana, juba seitsmekümnendatel õmmelda lastud kevadsügispalitu, kiiluna turritavate ordeniliistudega vanamees veeretamas värisevas peos peenraha, püüdes mingit summat kokku klapitada - ei, ei jätku..."


"Tavaks olid aeglased hommikueined tekil puldankatte varjus - hallika kalamarjaga, mida tuli spetsiaalse luust nikerdatud lusikaga määrida kuuma kalatšiviilu poorsele ihule, ja lõputu teejoomisega väikese punnaka samovari juures, mille kohta Marusja ütles kohe esimesel hommikul, et see on arhierei moodi - samasuguse tähtsa moega ja puhib. Tšaldanov vaatas tahtmatutest pisaratest märja pilguga kiiret päikeselist vett ahtri taga, kriiskavaid kajakaid, kellele aulik publik loopis heldelt veel sooje saiatükke, Marusja silmanähtavalt ülespaistetanud huuli ja õrna, vaevu tajutavat verevalumit tema päikesest kullakal noorel kaelal."

Ütleme nii, et see on Venemaa oma täies ilus, ja ohtralt vene hinge, seda suurt ja tuumakat.
Kokkuvõttes ilus jalutuskäik pea läbi sajandi.

16 jaanuar 2013

"Hanumani teekond Lollandile" Andrei Ivanov


Ma pean tunnistama, et ootasin seda raamatut väga kaua, jutt selle tõlkimisest oli juba ammu ju liikvel. Mind suisa nörritas, et selle tõlkimise peale nii kaua aega kulus - kui ma ei eksi, siis vene keeles ilmus vist 2009.aastal see raamat. Miks mitte kohe ka paralleelselt panna eesti keeles käsikiri töösse? Samas, mõistan muidugi ka kahtlusi, sest... pean tõdema, et eelmised raamatud meeldisid mulle oluliselt rohkem ja kõnealune lugu jäi kuidagi... kummaliseks.


Mulle meeldib endiselt kuidas Ivanov suudab mõne lausega paika panna rahva, rahvuse, inimese, territoriaalse üksuse jms. Selles vallas ei ole ta oma oskusi minetanud ja on endiselt tabav ja terav, minu arvates. Ta paneb taas kord paika taanlased, asülandid, sealt omakorda eri rahvused jne. Või nagu ta allpool toodud näites võtab kokku taani keele:

"Aga siin... Räägitakse ja lubatakse üht, aga välja tuleb hoopis muu. Alustades nende kuradi keelest. Ära usu oma silmi! Ja kõrvad tuleks üldse vaha täis valada! Kirjutavad üht, aga kui hakkad lugema, ei saa mõhkugi aru! Ja kui sulle öeldakse, siis ei teagi, kuidas kirjutada. Tahad osta pileti Frederikshavnisse, kuid satud lõpuks Fredericiasse. Frederikshavnist veel kaugemale, kui enne olid. Siin on linn, mis kirjutatakse "Mariager", aga hääldatakse "Maia", raisk! Kirjutavad "nogen", aga ütlevad "nuen". Ja selliseid sõnu, mis kõlavad nagu "noin", on neil vähemalt kümme. Eks püüa aru saada, millal see mida tähendab."

Mida mul lugejana oli aga raske seedida, olid need tohutud hüüdlaused, mida oli natukene liiga palju:) Selline pateetiline jutt ja ohkimine-hüüdmine väsitas lõpuks, hajutas tähelepanu peamiselt...see oli peamine puudus, mis silma hakkas. Ma oleksin vist küll tubli sadakond lehekülge lõdva randmega välja praakinud, ja siis, siis oleks juba tihedam tekst alles jäänud. Samas ega tea, maitse asi ju:)

Kiitus kahtlemata kalanderi eest. Häbi tunnistada, aga olen siiski aus, ma ei teadnud tänase päevani, et see asjandus-värgindus kannab säärast kena nime:) Selline riistapuu on aga tõepoolest olemas taanlastel, üpris levinud kusjuures, ka tavalistes majapidamistes kasutust leidev ja palju kiidetud. Ja kui genbrugides ringi vaadata, siis on neid täitsa normaalse hinna eest müügil ka, kahjuks liiga suured ja kobakad, et Eestimaale kaasa tuua. Allolevast lõigust jääb küll mulje nagu see oleks midagi naeruväärset, ebapraktilist, mittetoimivat, ent nii see ei ole teps mitte. Muide, ka nende pikkade-laiade laudlinade triikimises-silumises on oma kindlad süsteemid, kust ja kuidaspidi kulgevad voldid...


"Maja oli täis igasugu kola, mis videvikus paljunes. Iga korraga tekkis kola aina juurde. Pealegi hulkusid kõik need esemed ringi. Aga valgust ei tulnud kunagi kübekestki juurde. Raske oleks isegi kindlalt öelda, mis jamps seal toimus, millised esemed nimelt seal jalge alla sattusid. Kujutleda võis mida tahes... Seal olid täiesti uskumatud masinad - mõnda suutis silm eristada: vokid, viljapeksumasinad, isegi kalander... See oli pentsik riistapuu, mille kohale oli Potapov riputanud õlilambi: suure rattaga seadeldis, käepideme ja kahe suure valtsiga, mille vahelt tuli Potapovi ettekujutust mööda pesu läbi lasta. Ühesõnaga, kellelgi polnud vähimatki kindlust, et see on just kalander. Mitte kellelgi peale Mihhaili, kes püüdis kõiki veenda selles, et see on just nimelt kalander. Ja ei midagi muud! Mis te siis mõtlete? Mis muud see olla saaks? Ta pungitas silmi, justkui käiks jutt igiliikurist. Kaardile oli pandud tema au, tema mehaaniku ja teadjamehe maine! Ta lõugas ja raius nagu rauda. Kalander! Keskaegne seadeldis voodilinade silumiseks härrastemajas! Vaat nõnda! Midagi muud see asjapuu olla ei saa! Juhtus, et ta viis inimese selle masina juurde ja asus seletama selle tööpõhimõtet; isegi demonstreeris, tõmmates rullide vahelt läbi aegsasti valmis pandud kaltsu, tõmbas läbi ja laskis katsuda, kuidas narts on hoobilt silenenud. Paljud sattusid sellesse lõksu, paljud nägid, kuidas see kalts valtside vahelt läbi läheb sellest põrmugi siledamaks muutumata;..."

Ja muidugi ei väsi ma imestamast Ivanovi kummalise balansi üle eri inimrühmade vahel. Varasemalt meenuvad eestlased vs siin elavad venelased. Nüüd siis taanlased vs asülandid. Ühelt poolt on (tema kirjelduste põhjal) lollid ja lühinägelikud muidugi taanlased, teisalt ei ilusta ta ka kuidagi neid põgenikke ja muidu uimerdajaid, kes varastavad, laaberdavad, liiderdavad, joovad ja tõmbavad end pilve nii kuis jaksavad. Seega tõde on, nagu tema romaanide puhul tavaks saamas, kusagil vahepeal. See mulle meeldib, otseloomulikult.

Cafe Josephine

Jaanika jätkab:

Voucherite pakkumisi tuleb igapäevaselt. Ja vahel üsna ahvatlevaid. Sel nädalal oli näiteks üks selline pakkumine /lühidalt öeldes/: Voucher sisaldab romantiliselt hubaste Tallinna Josephine'i ja Tartu Pierre'i maitsenaudinguid. Tallinna Café Josephine'i voucher kehtib kogu rikkalikule tortide ja trühvlite valikule. Voucherit saad kasutada nii kohapeal maiustamiseks kui ka kondiitritoodete kaasaostmiseks ja tortide ettetellimiseks. Sai siis soetatud voucherereid. Ja ma ei olnud sugugi ainuke, seekord osteti kahe linna peale kokku lausa 3758 tükki.
Vau-vau, just :)

Tallinnas asub Josephine Cafe Vene tänaval. Nagu eelpool juttu oli, kehtis voucher üsna kitsalt.

Sõbranna tellis pakkumise väliselt endale Caesari salati. Suur. Mitte väga traditsiooniline. Oli näiteks väikseid marineeritud kurke, marineeritud tomateid lisaks päikesekuivatatud tomati suurtele tükkidele. Oli ka punast kapsast. Oliive. Kuigi sõbranna tellis kanalihaga, olid tavalised singiviiulid, mis müüakse vaakumpakendis, pooleks lõigatud ilma, et need oleks teineteise küljest lahti võetud ja juustu oli sinna peale sulatatud. Salatit oli liiga palju. Salatikaste oli serveeritud eraldi.
Njah, suurem asi sõbranna sõnul ei olnud. Kõhtu täitis.



Sõbranna tellis Sacheri. Vähemal nii me arvasime, seal oli sildi ja taldriku suhtes miskit letis sassi läinud.

Kõrge, uhke ja ilus tort. Serveeritud vedela šokolaadi ja apelsinimarmelaadiga. Selle samaga, mis koogi keskel. Biskviit oli kuivavõitu ja maitse selline kunstlik sellest marmelaadilaadsest massist. Ei üllatanud. Esialgu lõi see tordivalik mu pahviks ja ei suutnud kuidagi otsustada. Lõpuks valisin ühe välja, mille nimi arvan, et oli Madagaskari šokolaaditort. Mille kohta öeldi, et ei ole kõige magusam ja et on juustu šokolaaditort. Ai, kui magus. Ja väga maitsev oli. Serveeritud samuti vedela šokolaadiga.
Taaskord ma ei saa aru, miks osad toidukohad armastavad serveerida kooke kakaopulbrikattega? Aga kook oli hea.
Mõnusalt hubane koht. Põlevad küünlad tekitasid mõnusa õhkkonna. Külastasime kohvikut üsna külma ilmaga, välisuks neil kerge ning klaasist ja seetõttu oli pisut praokil, kust sisenes ruumi külma õhku, nii et sel korral kõige soojem seal ei olnud. Teenindus oli selline pealiskaudne. Teenidamine letis, mis tekitas ka pisut segadust. Silm jäi pidama kenadel lauanõudel.
Ja kuna vouchereid veelgi ootel, siis järgmise sissekandeni!

15 jaanuar 2013

"Muusikale" Ketil Bjørnstad


Jälle on raske öelda, millist rolli mängib antud teksti puhul E. Lumeti suurepärane tõlge ja millist autori enda kirjapandu. Tekst on napp, laused veelgi napimad, ent oi kuidas kõnetab. Väikesed asjad, lihtsad asjad, pealtnäha tühised seigad. Kõigest kokku tuleb aga ilus lugu.

Eelkõige on see muidugi ood muusikale. Võidud ja kaotused. Loobumised ja pühendumine. Aga ka rõõm ja nauding, mälestused, seosed. Kes ise ei ole nii üleni muusikas sees, sellele jääb paljugi ehk mõistetamatuks. Kuid on siin muudki. Nii saab ka muusikakauge inimene oma elamuse raamatust.

Kasvõi näiteks noormehe kujunemine, eluaastad 16-18. Suhestumine oma perega, selle poolikuga pärast traagilist sündmust. Tütarlaps, tänu kellele võib seda raamatut pidada ka ülistuslauluks armastusele. Ja siis on muidugi teised tütarlapsed, küpses eas naisterahvad, õpetaja - kõik see, mis ühte noormeest mõjutab. Ilus ja tundeküllane lugu, mis nagu ma aru saan, peaks alles triloogia esimene raamat olema. Seega jääb üle oodata järge.

Loodetavasti taas sama tõlkija vahendamisel.

14 jaanuar 2013

Paksenenud Maaja

"Viiskümmend halli varjundit" E L James
Raske on midagi selle kohta öelda:) Kui aus olla, siis on kisa selle raamatu eel ja ümber olnud oluliselt kõvem kui see raamat ise. Seega kui kellelegi siin plusspunkte jagada, siis kahtlemata turundus- ja promokunnidele. Sest nii nõrka asja nii hästi müüa ON kahtlemata saavutus, selle vastu ei saa.

Aga sisu. Sadomaso pool, millest enim raamatu puhul ehk räägitud, on muidugi olemas. Kirjanduses küllap vähe kajastatud ja selle poolest see raamat ka eristub teistest. Muus osas, roosamannalik jutt, nagu see 15-aastastele romantikutele peaks peale minema (a la padurikas ja maru ilus mees ja oma ilust absoluutselt mitteteadlik tütarlaps, kes kirjutamata reeglite kohaselt peab kindlasti ka süütu olema, ja kõik muu selline). No see mõjub klišeelikult, midagi pole parata. Et sama hästi võiks ju ka Maajat või miskit lugeda. Stiililt tugevamat kahjuks kõnealune tekst pakkuda ei suuda. Aga kui see raamat oleks pidanud kajastama ka big love´i kui sellist, siis seda oli raske näha, polnudki teist nagu õieti.

Kui nüüd autor nii kangesti soovis siiski sama temaatika juurde jääda, oleks võinud ju asja põnevamaks ikka ka teha. On ju igav, et igapäevaelus rikas ja mõjukas mees jääb ka suhtes Dominandiks, võinuks siis hoopis tema Alistujaks keerata. Teatavasti sellistes suhetes on vastandumine argielu mallidele vägagi levinud. Nähtavasti oleks see aga nõudnud liialt inimloomuse sügavamatesse kihtidesse tungimist. Mis omakorda tuletab mulle meelde, et see on teine aspekt, mis raamatus lahjalt kajastamist leidis - tegelikult on ju tegemist põneva psühholoogiaga, mille oleks neil lehekülgedel võinud osaliselt lahti harutada. Praegune selgitus lapsendamise jms näol ei anna mõõtu välja. Samas jääb alati võimalus/lootus, et selles osas toovad selgust ja paremat ainest järgnevad osad...

Nõrganärvilistele olgu öeldud, et lisaks SM stseenidele kubiseb raamat ka vigadest, kiirus-kiirus, mis muud. Või ongi eeldatud, et ega seda keegi süvenenult ei loe:) Ja kärsitutele hoiatuseks, et sissejuhatus on venitatud megapikaks. No ikka nii pikaks, et esimesel sajal (või umbes nii) leheküljel ei toimu veel muhvigi.

Minu emotsioon lugemise lõppedes: meenub "Lohetätoveeringuga" tüdruk. Kõik see haip ja kiidulaul selle ümber. Telliskivi paksuselt teksti, kuid keele- ja tundeilu pea olematu. Et loed, aga loetust jääb alles vaid tühjus... Varjundi-raamatuga kipub üsna samamoodi olema. Raske öelda, kas ma kunagi ka teise osani jõuan. Kui ma peaksin juhtumisi olema suletud kitsale pinnale, piirangutega liikumise, lugemise, kuulamise osas, siis loeksin kindlasti. Või kui raamatukokku või -poodi oleks riiulitele jäänud ainult see II osa, ei ühtegi muud raamatut, siis ka loeksin kindlasti:)

Kes armastusromaane tahab lugeda, see haaraku parem pihku "Muusikale";)

09 jaanuar 2013

Laenutused 2012

Tibusid loetakse sügisel, aga miks mitte ka uue aasta hakul, mil möödanikule tagasi vaadatakse. Teevad seda riburadapidi ka raamatukogud.

- Kuremaalased on "Eleanori" lugenud 2012.a. esikümnesse.

- Sama tublid "Eleanori" on olnud ka Uulu kandi lugejad.

- Viimsi lugejatel jääb tulemuseks "Minu Taani" 21. koht ja "Eleanori" 45. koht, mis on absoluutselt tubli saavutus!

- Tallinna Keskraamatukogu on juba mõnda aega pidanud Minu-sarja kohta omaette arvestust. Mõistetav ka, sest laenutuste arvu vaadates oleks muidu suurem osa TOP25-st nagunii selle sarja käes. Okei, Kersna ja Kiviräha vastu ei saaks see sari, muidu aga küll:) "Minu Taani" siis vapralt 10. kohal - pole paha!

1Petrone, JustinMinu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?
2Petrone, JustinMinu Eesti. 2. osa, Mida sa tahad?  
3Petrone, EppMinu Ameerika. 2. osa, Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007
4Paris, ManonaMinu Moskva : kõigi vimkade kiuste  
5Hommik-Mrabte, KätlinMinu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik
6Lumiste, KatiMinu Ibiza : vaba armastuse saar  
7Kängsepp, LiisMinu Argentina : vabatahtlikuna getos  
8Penu, Anna-MariaMinu Hispaania : läbi maailma iseendani
9Samarüütel, AnuMinu London : loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu
10Lender, MaeMinu Taani : tuuline teekond keelatud maal  
11Hunt, Kaia-KaireMinu Nepaal : muinasjutte Himaalaja jalamilt  
12Klettenberg, ReetMinu Ungari : välismaalasest pärismaalaseks
13Raudam, DagmarMinu Gruusia : elu nagu mägitee
14Timmusk, EneMinu Kanada : eestlase eluratas vahtralehemaal 
15Strider, RoyMinu Mongoolia : raamat armastusest  
16Ilisson-Cruz, AiriMinu Austraalia : kuidas ma vahetasin raha aja vastu  
17Saksakulm Tampere, KajaMinu Soome : üksinda omade seas 
18Väljaots, UrmasMinu Pariis : kuidas moepealinnas ellu jääda 
19Jõeveer, TarmoMinu Haiti : ellujääja  
20Afanasjev, VahurMinu Brüssel : läbikukkunud euroametniku pihtimus  
21Kupinskaja, MariaMinu Alaska : kasvatamas kelgukoeri ja iseennast  
22Praakli, KristiinaMinu Itaalia : kõige kirglikum ja kaootilisem 
23Laansalu, EsterMinu Kreeka : ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal  
24Jõerand, RagneMinu Bollywood 
25Petrone, EppMinu Ameerika. 3. osa, Kriis  


- Järvamaa Keskraamatukogus oli "Eleanor" 49. kohal.

- Toila rahvas luges "Eleanori" 10.kohale.

- Kehra lugejad lugesid "Eleanori" 12. kohale.

Puhastus...

... aga mitte see Oksaneni/Oksase oma. Kuidagi on järgemööda jõudnud minuni mitu raamatut, mis meenutavad "Puhastust". Et kuidas nüüd võtta, eks. Võib ju seda va "Puhastust" kiruda ja mutta tampida, ent kui järgneva aasta-paari jooksul hakkad mitmeid raamatuid sellega võrdlema, siis peaks see just nagu midagi tähendama..."Puhastuse" puhul need vastakad arvamused on kahtlemata seotud sellega, et meil endal on oma lood ja oma arvamused ja meil on oma võrdlusmomendid.

Aga teiste maade nn puhastustega meil see enamasti puudub. Mis, ei saa märkimata jätta!, teeb lugemise oluliselt nauditavamaks;)

Alustame ühest kummalisemast - puhastus a la Itaalia. No olgu, kergete mööndustega, kuid mul siiski tekkisid mingid assotsiatsioonid.

Märt Lauri "Appassionata" nimelt. Ühe suguvõsa lugu, küllaltki laia haardega üles ehitatud ning mis peamine, Laur kirjutab vägagi loetavalt. Autori tööd tuleb tunnustada, sest ta on ainest võtnud hoopiski itaallaste marjamaalt. Ja need detailid! Samas pean tunnistama, et tegemist oli kohati vastuolulise romaaniga. Mõned küsimused jäid lõpuni õhku, mõni tegelane jäi kohati küsitavaks, ja ometi olid need vaid pisukesed viimistlusvead, mille oleks saanud testlugejate abiga hõlpsasti parandatud.
Vat see jäigi puudu, muidu oleks väärinud minu arvates võistluse esikohta.

Puhastus a la Kreeka oli Sofka Zinovieffi "Maja Paradiisi tänaval". 

Taas kord suguvõsa lugu, mis võimaldabki heita pilk kreeklastele ja nende "loole". Kreeka kodusõda, vastupanuliikumine, kuni  Teise maailmasõjani tagasi minnes... Ent otseloomulikult ei tasu lugejal karta, et see ongi üks poliitiliste keerdkäikude ümber jutustamine. Ei, siin on oma osa seepi ikka ka, kuigi see ei mõju üldse vastavalt. Ja muidugi Kreekat, enim on siin Kreekat, mis ongi kõige tähtsam:) Kreeka matusekombestiku kohta saab ka piisavalt teada:)

Puhastus a la Egiptus ehk Alaa Al-Aswani "Jakubijani maja".
 

Võrratu raamat! Egiptuse lähiminevik harutatakse lahti mitte küll kindla suguvõsa pilgu läbi (nagu eelmiste raamatute puhul), vaid Kairo kesklinnas asuva maja elanike lugude läbi. Seega on need inimesed erineva päritolu, haridustaseme ja argipäevaga ning nende kokkupuude poliitika, korruptsiooni ja muidugi usuga absoluutselt erinev.

06 jaanuar 2013

Restoran "Cru"


Jätkab Jaanika...

Ma ei saa kirjutamata jätta, et peale tollekordset külastust, millest sai
eelmisel korral kirjutatud, olen aeg-ajalt maia tüdrukuna sinna tagasi
sattunud ja maiustanud toda sooja iirisekooki lausa kahel korral.
Loomulikult lattega :) Linna parim, ausalt.
Ja ei saa ka kiitmata jätta teenindust, stabiilselt suurepärane, meeldiv.
Toredad noored inimesed, kes tõesti jaksavad ja tahavad meid /kliente/
rõõmustada.
Alati mõtlen, et kui saan sõbrannadega kokku, kes harva käivad kuskil
vanalinnas kohvitamas, et kuhu võiks seekord minna - leian ennast Cru
kangialuse lähedusest.
Seekord mõtlesin, et proovin mõnda muud magustoitu.
Sõber tellis minu soovitusel muidugi sooja iirisekoogi. Ta ei pettunud. Ja
seekord oli iirisekreemi ikka ohtralt!
Minu valikuks osutus seekordse magustoiduna: tsitruseline juustukook a`la
CRU.

Tsitruseline oli. Juustune oli. Marjad suured ja lopsakad. Aga seekord oli
minu üllatuseks, Cru ikka üllatab, raamidest välja tuldud. Põhi oli toodud
eraldi juustukatte kõrvale. Tundus, et täisteranisuküpsisest. Ehk siis
rahvasuus tuntud kui nö Digestive küpsistest põhi. Ja see kreem , mis oli
ümbritsetud marjadest, martsipanine.
Taas väga hea magustoidu valik nende menüüs.
Nii et, järgmise kohtumiseni, juustukoogike :)

05 jaanuar 2013

"Mmuah"

Külalisena jätkab maias Jaanika

Asukoht keset Tallinna linna, Gonsiori tänava alguses. Asub üsna rahvamasside keskel, kuna seal lähedal marsuuttaksode peatus ja trollide peatused. Saab nii otse tänavalt sisse astuda, kui ka Tallinna Kaubamaja I korruselt läheneda.
Seekord suuremat söömist minu kõht ei vajanud. Kuna kohviku asukoht
on ideaalselt minu trajektooril, satun sinna periooditi. Tavaliselt söön seal pannkooke, mis on maitselt head. Salatite puhul olen pettunud. Aga seekord valisin dessertide seast ja valikuks osutus:
Lumepallisupp.
Viimati sai seda söödud lapsepõlves, usun, et u 20 aastat tagasi.
Liialdamata.
Teenindus oli sel päeval aeglasem, kuna rahvast jõulueelsel perioodil palju. Ja siis ta tuli - oli tõesti pallisupp :)

Hiiglama suur pall. Alguses tundus maitsetu peale esimest ampsu, liiga selline tuim. Piima-munakissell magus, vanilline. Aga koos - lihtsalt imepärane, mis maitsed mu suus hakkasid tantsima. Ikka ja jälle leidsin oma lusika palli seest. Ei olnud ta midagi tuim ja maitsetu.
Tõesti hea.
Kes soovib lapsepõlve maitseid meelde tuletada, julgen siiralt ja kõhlemata
soovitada. Mina ei pettunud. Sattusin lausa ekstaasi, kuna ei osanud arvata, et see maitse endiselt nii jumalik on.
Mäletan lapsepõlvest, et ükskord sai seda nii palju söödud, et hingata ei saanud ja ahmisin aknal õhku. Ega seekordki muutusi ei olnud. Ainult, et seekord sai ägisetud Kaarli kirikus kontserti nautides.

02 jaanuar 2013

Lugemisaasta 2012


HEAD UUT AASTAT RAAMATU-, BLOGI- JA MUIDU SÕPRADELE!

 
Üks lugemisaasta läheb taas lukku, õnneks nii mitmegi väärt sõbraga, hetkel käib jutt siis paberist sõpradest. Ma arvan, et selles nimekirjas on tubli kümmekond, kelle juurde ühel päeval veel kord tagasi tulla. Tõsi, ka pooleli on neist oma kümmekond jäänud. Põhjused selleks igakord erinevad ja alati isegi mitte raamatust sõltuvad.
Oli hea aasta!
 
 
Treier, Märt  Anne Erm : hiliskevad   

Bergman, Ingmar  Laterna magica    

Kross, Jaan  Kallid kaasteelised

Steinbeck, John  Vihakobarad  

Steinbeck, John  Karbitänav

Pelevin, Viktor  Omon Ra ; Generation "P"

Kõusaar, Kadri  Alfa   

Glattauer, Daniel  Hea põhjatuule vastu   

Nukke, Maret  Minu Jaapan : 23 vaadet tõusva päikese maale   

Petrone, Epp  Minu Ameerika. 3. osa, Kriis  

Bergman, Ingmar  Pildid   

Bergman, Ingrid  My story   

Ullmann, Liv  Muutumine   

Õnnepalu, Tõnu  Ainus armastus : valik esseid   

Karm, Hille  Taevas ja maa   

Lauli, Olle  Kodutus   

Fowles, John  Eebenipuust torn 

Raud, Rein  Hotell Amalfi   

Rifbjerg, Klaus  Anna (mina) Anna   

Delerm, Philippe  Terve pühapäeva oli sadanud 

Høeg, Peter  Elevanditalitajate lapsed  

Fowles, John  Maag   

Kuus, Katri  Minu Kasahstan  

Past, Aune  Printsi poole teel : minu unistus Monacost   

Merusk, Mae  Minu Sitsiilia : maffia kohta mitte küsida!   

Taska, Ilmar  Parem kui elu ja lühijutte

Kõomägi, Armin  Hea firma   

Reiljan, Merike  Anakronett   

Ivanov, Andrei  Peotäis põrmu  

Alari, Ann  Minu Inglismaa : vana ja hea   

Ivanov, Andrei  Minu Taani onuke : Tuhk   

Krauss, Nicole  Armastuse ajalugu 

Rossi, Sonia  Fucking Berliin : tudeng ja poole kohaga hoor 

Sabolotny, Mare  Kirjaklambritest vöö   

Leis, Janka Lee  Vihmasaatjad 

Asher, Jay  Kolmteist põhjust 

Vikerkaar, Vello  Pikk jutt, sitt jutt : kogutud lühijutud   

Bryson, Bill  Ringkäik kodumajas : eraelu lühilugu   

Larsson, Stieg  Purustatud õhuloss

Paris, Manona  Minu Moskva : kõigi vimkade kiuste 

Larsson, Stieg  Tüdruk, kes mängis tulega   

Larsson, Stieg  Lohetätoveeringuga tüdruk

Bryson, Bill  Ei siin ega seal : reisid Euroopas 

Väli, Linda-Mari  Eikeegi eikunagi eikusagil    

Raud, Anu  Juturaamat   

Rosoff, Meg  Nii ma nüüd elan   

Keränen, Mika  Minu Supilinn : tõelise elu mekk   

Leesalu, Diana  Mängult on päriselt   

Downham, Jenny  Enne kui ma suren  

Kriisa, Kristel  Neetud   

Sabolotny, Mare  Peaaegu inimene   

Erilaid, Helgi  Aja jälg kivis : Hispaania   

Reinaus, Reeli  Nahka kriipivad nädalad 

Taani novell

Fülscher, Susanne  Ilusad tüdrukud ei kuku taevast   

Grieg, Paula  Eikellegimaa : lugu mehest, kellest sai naine   

Rafaelsen, Ellinor  Öö New Yorgis : I Katja-raamat 

Amis, Martin  Surnud lapsed   

Albom, Mitch  Viis inimest, keda kohtad taevas   

Donoghue, Emma  Tuba : romaan   

Treiber, Jutta  Järve mitu värvi   

Zachert, Christel  Kohtumiseni minu paradiisis   

Hornby, Nick  Maoli

Org, Liina  Minu Suriname : võrkkiige ja luuaga läbi džungli

Peterson, Haive  Kebab ja kilukarp : kuidas eestlane, soomlane ja türklane restorani tegid (ehk kuidas mitte äri teha)

Ashilevi, Jim  Ma olen elus olemise tunne   

Kaplinski, Jaan  Santorini : Teekond Ayia Triadasse   

Jonasson, Jonas  Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus  

Anderberg, Bengt  Amorina 

Cassidy, Cathy  Ingveripräänik   
 
Beigbeder, Frédéric  17.90 €

Sam, Anna Kassapidaja katsumused

Mänd, Heljo Kassikäpp

Vaarik, Daniel  Praktikaaruanne   

Blixen, Karen  Seitse fantastilist lugu   

Dinesen, Isak  Aafrika äärel  

Glattauer, Daniel  Kõik seitse lainet  

Lamp, Dagmar  Ööd kollases autos   

Rachman, Tom  Imperfektsionistid 

Harrison, Chris  Ülepeakaela : armununa Lõuna-Itaalias   

Eelrand, Helen  Pasodoble

Eelrand, Helen  Mida te kogu aeg lõkerdate? : 100 põhjust, miks armuda Andaluusiasse

Luitsalu, Susan  Küsimused kõikidele vastustele   

Siplane, Nele  Egiptimaa. II, Eestlanna ja tuhat üks ööd   

Plaser, Martin  Minu teine miljon

Kaasik, Viola  Prostituut : [eluline lugu 1990. aastate Eestist] 

Oja, Katrin  Muusa

Kallas, Kristina  Minu Vietnam : maailmakodanik, seljakott ja beebi   

Arnald, Jan  Intimus  

Kangur, Taavi  Kõigile saab kurikaga virutada

Kangur, Taavi  Nii siis jääbki   

Lõo, Liisi  Minu Tšiili : vahetusõpilase rõõmud ja rumaluse 

Atkinson, Patricia  Küpsev päike : naine, kes rajas oma viinamarjaistanduse

Atkinson, Patricia  La belle saison : maaelu Prantsusmaal 

Ramsland, Morten  Koerapea   

Mandre, Indrek  Striptiis : müüdid ja tegelikkus 

Peetz, Monika  Teisipäevanaised   

Gerhold, Pille  Minu Brasiilia : sipelgajaht vihmametsas   

Chbosky, Stephen  Müürililleks olemise iseärasused  

Piip, Kristiina  Minu Dublin : seitse kodu ja kolm bensiinijaama  

Haahtela, Joel  Liblikakoguja   

Watson, S.J  Ei. Tohi. Magama. Jääda  

Stockett, Kathryn  Koduabiline 

Kahro, Marek  Päikseta paradiis  

Barbery, Muriel  Siili elegants   

Siplane, Nele  Mina olen moslem 

Baricco, Alessandro  Siid

Kilusk, Ott  Veidrikud ja võpatused

Tungal, Leelo  Samet ja saepuru, ehk, Seltsimees laps ja kirjatähed   

Tungal, Leelo  Seltsimees laps ja suured inimesed : veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest   

Õnnepalu, Tõnu  Mandala  

Ragde, Anne Birkefeldt  Ma teen su nii õnnelikuks 

Carrere, Emmanuel  Vaenlane   

Zusak, Markus  Sõnumitooja   

Kahro, Marek  Kaljud ja kameeleonid

Hansen, Aime  Eestlasena Londonis : kübar jalas, saabas peas 

Randmaa, Uku  Minu maailmameri : esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera

Musso, Guillaume  Ingli kutse   

Murdoch, Iris  Meri, meri  

Murdoch, Iris  Itaallanna   

Paasilinna, Arto  Poodud rebaste mets   

Veidemann, Rein  Lastekodu : memorandum

Paasilinna, Arto  Jänese aasta 

Murdoch, Iris  Inglite aeg   

Kasemaa, Andrus  Leskede kadunud maailm  

Baricco, Alessandro  See lugu

Vela, Helmi  Minu Albaania : paradiis ja põrgu  

Vihavainen, Timo  Äratuskell õhtumaadele  

Glavinic, Thomas  Öötöö                                   

Vint, Toomas  Avalikult abielust  

Grey Gladio  Maffia raha : Kunnari lugu 

Drinkwater, Carol  Oliiviistandus : mälestusi elust, armastusest ja oliiviõlist Lõuna-Prantsusmaal 

Drinkwater, Carol  Oliivihooaeg : armastus, uus elu ja oliivid ka   

Kaun, Eeva  Minu India : mister Singhi surm ja tuhat tassi chai'd 

Kaus, Jan  Asjaõigusest 

Leather, Stephen  Isiklik tantsija 

Ogawa, Yoko  Majapidaja ja professor 

Holvandus, Siim  Kõlupead Ameerikas    

Berg, Maimu  Moemaja 

Drinkwater, Carol  Oliivipuu : rännak läbi Vahemere-äärsete oliivisalude 

Piirve, Merlin  Ühe maailmavalutaja märkmed 

Drinkwater, Carol  Oliiviteekond : rännak vahemerelise kultuuri südamesse 

McLain, Paula  Pariisi abikaasa 

Alavee, Aile  Luule, ametnik 

Drinkwater, Carol  Oliivisaak : mälestusi armastusest, vanadest puudest ja oliiviõlist 

Vadi, Urmas  Tagasi Eestisse! 

Beltrán, Jan  Mässav Barcelona 

Hemingway, Ernest  Eedeni aed 

Laanem, Tiina  Sidrunid ja siilid

Laanem, Tiina  Väikesed vanamehed   

Stein, Gertrude  Alice B. Toklase autobiograafia                          

Laur, Märt  Appassionata 

Hemingway, Ernest  Pidu sinus eneses   

Murutar, Kati  Projektilaps Pärnust 

Kaus, Jan  Koju

Zinovieff, Sovka Maja Paradiisi tänaval

Sommer, Lauri Räestu raamat

Nagu näha, on siin nimekirja lõpus mitu raamatut, mis on VÄGA head, aga mille kohta ei ole siinses blogis sõnagi poetatud. Vaevalt, et selleks enam ka sobivat momenti tuleb, aga olgu siiski korratud, et Räestu raamat ja Maja Paradiisi tänaval on väärt kätte võtmist. Eriti, kui lugeja südames killukegi ruumi Lõuna-Eestile ja Kreekale;)