26 oktoober 2017

"Astrid Lindgren. Päev nagu elu" Jens Andersen


Annan elulooraamatute kategooria HITIhoiatuse! Kui te ei kavatse järgmise aasta jooksul ka mitte ühtegi biograafiat rohkem lugeda, siis seda võiksite ometigi. See on sisukas, põhjalik ja vägagi päris. See ei libise vaoshoitud tempos pindmistes kihtides ega ole ka kuivalt kirjandusteaduslik. Siin on kõike parajalt. 

Tõsi, eks Lindgren ise on ka võrratu aines seesuguseks teoseks. Elas ta ju pika ja tuumaka elu (1907 - 2002), mis aga peamine - praktiliselt kogu oma elu on ta ka läbi sõrmede lasknud paberile. Hindamatu algmaterjal, mis muidugi koostajale valusalt töömahukas. Muide, selles, et nii palju ülestähendusi leidub, on "süüdi" Lindgreni stenografistioskused. Teisiti ei oleks sedavõrd viljakas autor, ühtlasi ühiskondlikult aktiivne tegelane ja samal ajal pühendunud pereinimene suutnudki oma argipäevi paberile talletada. Lisaks veel tohutu kirjavahetus. Nii ongi arhiivides olemas pea täielik ülevaade tema eraelust, tema loomingulistest rõõmudest ja muredest ja ka mõtisklused erinevatel ühiskondlikel teemadel.

Isiklikult mina sain siit ka palju uut teada. Ähmaselt vist teadsin küll, et ta oli ise ka parajalt krutskeid täis, kuid et ta juba varajasest noorusest alates ka väga moodne ja mässumeelne oli, see tuli üllatusena. Juuste mahalõikamine, püksid-pintsakud-lipsud ja väga noorena ja väga naisena ajalehetööle minek on vaid mõned näited. Või algtõuge tema raamatutegelaste veidi üksildasele olekule ja keerulistele oludele, mis ilmselgelt kantud tema abieluväliselt sündinud pojast (kelle ta sünnitas Taanis ja kes kolm esimest aastat seal kasuperes elas). Või sõjaaegne "nuuskuritöö" Rootsi ja välisilma vahel liikuva kirjavahetuse osas. Või kuivõrd poliitiline oli tegelikult Teise maailmasõja loojangul ilmunud Pipi Pikksukk. Ja kuigi ma olen isegi pigem selles seltskonnas, kes Pipit vägagi heaks lasteraamatuks peab, siis on ometigi põnev lugeda kui palju aitas omal ajal selle käsikirja raamatuks saamisel kaasa üks, aga see-eest väga mõjuvõimas ja oluline tutvus Elsa Oleniusega. Bonnieri kirjastus lükkas käsikirja  ju tagasi (kaudselt oli Bonnieril tegelikult ka teine võimalus selle käsikirja saamiseks, ent ka siis ei läinud kaubaks) ja kui siis ühes väikeses ja pankrotiveerel kõikuvas kirjastuses raamat ilmuski, siis oli samas kirjastuses toimetav Olenius taas see inimene, kes mitmel rindel Pipile teed sillutas. Nii et vahel pn põnev mängida mõttega, et mis oleks võinud kõik juhtuda, kui....

Väga õrnalt oli mu mälusoppides kusagil ka Pomperipossa-juhtum, kuid siit nüüd sellest põhjalikumalt lugeda oli äärmiselt tervitatav. "Pomperipossa Monismaanias" oli põhimõtteliselt muinasjutt, mille kergelt nördinud Lindgren ajakirjanduses avaldas (vist 1976.a...?), kui ta jõudis seisu, mil tal tänu sotside maksusüsteemile tuli ühtäkki silmitsi seista 102%-lise maksumääraga. Ehk teisisõnu oma kirjutamistööle hakata lausa peale maksma. Lõppeks rullus lahti stiilipuhas õpikunäide tulevastele poliitikuhakatistele, mida mäletati Rootsis veel kaua aega. 

Igatahes võrratult huvitav ja hea raamat. Kahtlustan, et päris tähtis osa on siin ka korralikul tõlkijatööl - Tiina Toomet.  


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar