21 november 2017

"Minu Malta" Ingrid Eomois


Taas üks kauaoodatud pärlikene! "Minu Maltat" hakkasin ma ootama juba aastal 2011, kui üks vahva blogija seda mõtet heietas. Temast küll kirjutajat ei saanud, ent minu ootus jäi endiselt. Ootusaeg venis õige pikaks, jõudsin lausa ise eelmisel sügisel Maltal ära käia, raamatut polnud aga ikka veel.

Väga armas lugemine oli. Kuna Malta on ju enneolematult pisike, siis võib juba enne lugemist mürki võtta, et enamus kohti ja paiku ja nimesid ja taimi ja toite tulevad vähemal või rohkemal määral tuttavad ette. Seega, palju äratundmisrõõmu!

Raamatu tugevuseks (ja ühtlasi ka üheks vähestest nõrkustest, lisaks mõnele tüütule kordusele, mida oli sisse vupsanud) on autori lisatöö/hobi giidimise näol. Autor on olnud saareriigiga seotud või seal elanud nii paari aastakümne alla. Mis tähendab, et ta "valdab teemat" läbi ja lõhki. Ühelt poolt on sel juhul oht, et kaob värske pilk rahvale ja kultuurile, kuid samas on giiditöö teda ilmselt hoidnud õiges konditsioonis. Teadmisi on piisavalt, legende, lugusid ja fakte niisamuti. Seda külge raamatust ma kartsin eelnevalt kõige enam. Teadupärast tahavad giidid ju kõik oma teadmised kohe laviinina sulle kaela valada, ühe varasema raamatu puhul häiris see mind tohutult. Seekord oli siiski kõike parajalt. Kuigi ma muidugi kujutan ette, kuidas autor käsikirja kallal nokitsedes näris kulm kipras pliiatsiotsa ja nuputas, kuidas küll need legendid ja lood käsikirja sisse pookida. Siin ongi enamasti vaid kaks varianti - kas otse ja ausalt pajatada oma legendid või siis tekitada kunstlikud dialoogid (a la tahate teada, miks see nii või naa on? Jaa, tahame! No ma siis räägin teile). Kumb variant siin kasutusel on, seda lugege juba ise :)

Mis mulle veel meeldis? Väga hea tasakaal isikliku ja üldise vahel, mõlemad olid olemas, kogu täiega. Seegi on üks igipõline teema nende raamatute juures. Kuigi tee, kuidas sa teed, kellegi meelest on ikka liiga palju isiklikku ja kellegi meelest on liiga üldine. Mulle isiklikult meeldib, kui autor end avab. Läbi tema silmade, tema loo, tema juhtumiste ja tegemiste, ma tahangi ju seda riiki, seda kohta näha. Entsüklopeediaid ja reisijuhte võin ma muidu ka lugeda, selliste faktide tarvis poleks vaja mitte ühtegi Minukat enam kirjutada.

Hetkel on mu mõtteis küülik ja kannolid. Maltal proovisin mitut küülikut, kõik olid erinevad, väga erinevad kohe. Raamatu lõpuosa kirjelduse põhjal tahaks isegi katsetada... kuigi hirmus palju veini on sinna vaja ja kui mõelda palju veel kokale endale on tarvis, siis... No lükkan ikka aina edasi. Ah, aga nendest magusatest torudest tunnen küll puudust.



4 kommentaari:

  1. Kui tore! Ma just otsisin mingit head raamatut, mida lugeda. Ja detsembris lähen Maltale ka (uuesti), nii et see lugemine läheb nagu rusikas silmaauku. Aitäh sulle selle raamatu mainimise eest :)

    VastaKustuta
  2. Olen kade :) mul tuli sihuke Malta-igatsus peale seda lugedes... Juba ette mõnusat reisi sulle!

    VastaKustuta
  3. Nonii, lugesin läbi.

    Mind veidi häiris reportaažilik oleviku kasutamine segiläbi minevikust rääkimisega. Olevikuline kirjeldus sobiks, kui jutt kulgeks ühtse narratiivina, aga siin ju ei kulgenud...

    Ka giidijuttu oli liiga palju, just raamatu viimases kolmandikus, kus asi lappas ikka juba väga suurel määral. Lugu polnud enam üldse orgaaniline. Kui tehisdialoogid võis eespool alla neelata ja andeks anda, siis lõpus oli kõik juba väga kunstlik ja mulle raske lugeda.

    See kõik sobinuks ideaalselt mõnda teise raamatusse. Näiteks sellisesse, mille haaraksin reisile minnes kaasa ja kus oleks korralik sisukord, kust näpuga järge ajada. Sest olgem ausad, Minu-raamatust loen legendid ja info ühe ropsuga läbi, ilma et mulle midagi meelde jääks või mul oleks visuaal kõrval. Reisi kestel või vahetult pärast ekskursiooni taustainfot juurde lugeda - see oleks hoopis teine tera. Mul oleks lihtne jätta lugemata need lõigud, mis mind ei huvita. Samas kui Minu-raamatu puhul oleks millegi vahelejätmine nõme.

    Ühesõnaga :D Ma saan aru, et autor on sinu sõbranna või vähemasti tuttav, nii et ma vabandan oma kriitilise valangu pärast, aga ma pidin kellegagi muljeid jagama ja sina said need nüüd endale.

    Aga muidugi oli palju meeldivat ka :))

    VastaKustuta
  4. :)))) Jeerum, küll sa oled kiire tüdruk :)! Tglt kui aus olla, siis ma autorit ei tunne absoluutselt. Ilmselt minu positiivset hinnangut mõjutas paras nostalgialaks, pluss rohkesti äratundmisrõõmu. Ja muidugi informatiivse ja isikliku paras vahekord.
    Aga ikka võib end siin välja elada, selleks ju blogid ongi :)

    VastaKustuta