28 detsember 2017

"Maa, kus puudel pole varju" Katrina Kalda


Nooruke Katrina Kalda, ka järgmiseks Sofi Oksaneniks nimetatu, jätkab oma kolmandas eesti keelde tõlgitud romaanis talle omast õrnalt süngevõitu käekirja. See ei ole sedalaadi tume lugu, mida ei suudaks lugeda, ent veidi masendav on see kohati küll.

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest, see on selge. Ja kuigi Kalda elu võiks kõigi eelduste kohaselt olla hetkel kenasti paigas, on igast tema romaanist ometigi aimata kaotatud lapsepõlvemaad. Kahes esimeses - "Eesti romaanis" ja "Jumalate aritmeetikas" - oli Eestimaa väga konkreetselt olemas. Autori jaoks oli see küllap mingi järk-järgult tagasi juurte juurde minemine. Oli nii eelmise sajandi 90ndate Eesti elu kompamist kui kaugemaidki aegu. Ühes romaanis oli peategelane, kes emaga Prantsusmaale emigreerudes maitses pagulaselu ja ajas samaaegselt oma eelkäijate jälgi. Vähemal või rohkemal määral viitab see kõik autori enda minevikule. Siin on peidus mingisugune otsimine, meenutamine, mäletamine, tervikliku pildi loomine. Seda põnevam tundus, et mis järgmiseks...

Järgmiseks on... üllatus. Kauni pealkirjaga "Maa, kus puudel pole varju" ei anna (vähemalt minu mäletamist mööda) sõnagagi aimu Eestist kui selgest geograafilisest punktist. Ka mitte Prantsusmaast. Ei peagi andma, sest ka tutvustus kinnitab, et tegemist on düstoopiaga. Olgu siinkohal öeldud, et kõige lühemalt selgitades tähendab see utoopia vastandit, fiktiivset ühiskonda, mida iseloomustab totalitarism ning rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid. Düstoopiline romaan peaks seega liigituma ulme alla, mis teatavasti ei ole just minu ampluaa. Ag no... peab tunnistama, et ma suutsin lugeda küll. 

Esimene, ja ka peamine, mõte, mis mul lugedes tekkis - nüüd on Katrina Kalda pannud viimaks kokku "oma lood". Ehk siis midagi lapseeas pagulasena kogetust ja midagi ema/vanaema? juttudest vastu kajanud ENSV elust. See kõik on kokku keerutatud düstoopiliseks salatiks. Jah, küllap ma olen ülekohtune, küllap on ta tegelikult ju välja mõelnud täiesti uue, autori peas sündinud maailmakorralduse, ent liiga palju oli selles seda, mis tõi silme ette nähtud-kuuldud seigad mõnekümne aasta tagusest ajast. Vastukaaluks siis moodne linn, ühes kõigi oma võimalustega, mis võinuks ju olla 80ndate lõpu Eestist Prantsusmaale läinud lapse vaatenurk. Ei tea... igatahes minu peas keris selline pilt. 

Tasandiku elanikud teevad päevast päeva üksluist ja lõputut tööd, et toita Linna. Ka meil toodetu-kasvatatu rändas teiste avaruste poole... Infopuudus on meeletu, vaid napp ja valitud kirjasõna jõuab Tasandiku elanikeni. Toitu ja riiet napib. Inimesed püüavad varastada, kust ja mida aga annab. Talongimajandus. Igasugused olmetingimused on alla igasuguse normaalsuspiiri. Loomulikult on alati olemas need, kel rohkem võimu käes, antud juhul siis valvurid. Nemad võtavad mida ja keda tahes. Ka naisi. Lapsi arvatakse olevat üldse mõistlikum mitte kodus kasvatada, vaid nad selleks ettenähtud kohta ära anda. Ja nii aina edasi. Palju pisiasju, mis otsapidi kuskilt tuttavad olid. 

Selle kõige taustal oli mu eriliseks lemmikuks kolme põlvkonna naiste seast vanim, Sabine. Tõeline taimetark. See oli just kui kaudselt otsene vihje eestlastest maaemadele. Tema teadis, millisest taimest mille jaoks abi on, kuidas neid kasvatada, paljundada, millistega paremat huumust tekitada... Teadmised, mis veel paar põlve tagasi olid meil sündides emapiimaga kaasas ja mis praegu aina vähemaks, väikese huvigrupi pärusmaaks jäänud. Ent ühel päeval võiks neist teadmistest tõepoolest tolku olla...

Nii et vahelduseks väga omanäoline lugemine. Mõtlemapanev. Natuke nostalgiasegune, natuke hirmutav, natuke kurb, natuke päris...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar