20 aprill 2018

Eilseid mõtteid, ehk Mariliisi "Minu Fidži"

"Minu Fidži. Paradiisi varjud" Mariliis Alev

Eile sai Viru Keskuse Rahva Raamatus üks lapsuke teele saadetud. Õigupoolest on see ikka rohkem Mariliisi lapsuke, aga need toimetatud raamatud jäävad ikka kuidagi südame külge kinni. Üks osa, see nähtav ja jääv, on raamatus olev lugu ise, ent kui lisada siia vahetatud meilid ja töö käigus faili siginevad kommentaarid (nii ajutised, nii isiklikud ja sageli hirmus naljakad), siis on see teise inimese saba ja sarvedega (mõnigi kala sai siin raamatus saba ja sarvedega küpsetatud :D) omaks võtmine. Kui meilid lakkavad ja puhas tekst trükikotta liigub, siis jääb... tühjus.

Aga edasi rõõmsamalt. "Minu Fidži" liigitaksin ma arenguloo alla, ühtlasi on see omamoodi vaheetapp. Autor ei ole enam äsja koolipingist tulnud ja naiivses vaimustuses, kuid ta ei ole ka veel (raamatus aset leidva reisi ajal igatahes) paika settinud ja letargilisse argirutiini langenu. On sisse- ja väljapoole vaatamise, on otsimise aeg. Midagi hakkab selgeks saama, midagi ootab veel avastamist. Reisimine ja vabadus on äge, aga on ka tõmme juurte juurde, et oleks midagi püsivat, jäävat, mingi aluspõhi, millele tulevikku ehitada. Seda teekonda oli põnev kõrvalt jälgida.

See eelnev puudutas nüüd autorit, aga mida me Fidžist teada saame? Kuidas on elada maailma päris-päris serva peal. Millised on paradiisi varjud. Milles peitub õnn. Kuidas joonistada lille. Mis on eriti hea auhind spordipäeva võidu puhul. Kustkohast leida (ajutiseks pruukimiseks) head meest. Kuidas valmistada käepäraste vahenditega maitsvat kala. Või kookoseveini. Ja kui kihvt on fidži keel. 

Fidži-raamatu epiloog tõmbab mul  silmad niiskeks aga siiani, ka praegu ei-tea-mitmendat korda üle lugedes. Ilusa inimese ilus lugu, sõnaga :)


Vallatud tüdrukud (eriti vallatud on nad ilma mikrofonita) 

Mariliis on hea vestja ja Fidži saared on põnevalt eksootilised, nii et kutsuge ta endale külla rääkima.

19 aprill 2018

Hiiu glamuur, ehk higi, verd ja pisaraid tänu metsanotsudele



Ühtlasi võivad kõik huvilised end juba järgmiseks aastaks samasugusesse töölaagrisse kirja panna :) Hoiate trenni ja jõusaali pealt raha kokku ja teete midagi kasulikku ka.

18 aprill 2018

"Minu Pärnu" Piret Tali


Palju segaseid tundeid lugedes...
Suurim kiitus: poeetiline keel, sõnadega maalitud kaunid pildid, mida lihtne silme ette manada. Sulnid, kergelt arhailise mekiga sõnad, mida keelel veeretada. Seda poolt raamatust nautisin ma kõigi oma meeltega. Sõjaeelsed kirjeldused kuurortlinnast ja sealsest seltsielust ilmselgelt minu jaoks maiuspala. Igipõline vastasseis kohalikud vs suvitajad, argipäev vs puhkus, hooaeg vs talv panid mu südame kiiremini põksuma - ikka need paralleelid Hiiumaga eks ole :) See oli just see, mida ma "Minu Pärnust" eelnevalt ka ootasin. Hoogu küttis üles muidugi ka särtsakas ja äärmiselt teemakohane raamatuesitlus märtsikuises Tallinnas.

Minu nurin kuulub peamiselt  kordustele ja ajakirjandusest nopitud varasematele lugudele. Ma mõistan seda dilemmat, mis tekib, kui sa oled millestki midagi juba varem kirjutanud ja ilmutanud, et miks seda siis uuesti üle või läbi kirjutada. Aga nende lugude puhul tahavad traagelniidid siiski paistma jääda, vajaka jääb sujuvatest üleminekutest. Selle häda vastu ei ole lihtsat rohtu kahjuks. Häirivalt palju oli ka korduseid, mõnel korral lausa järjestikes lõikudes, oleks tahtnud natuke kääridel käia lasta... Samas, mõeldes, et tegemist on tõelise suveraamatuga, mida puhkusel olles väikeste ja kaootiliste ampsudega maitsta, siis võib neist ehk mööda vaadata.

Ühest huvitavast tundest tahaksin siiski veel kirjutada, mille tekkepõhjustest ma hästi aru ei saanud - see piiritu, lõputu nukrus, mis mul, eriti raamatu esimeses pooles, muudkui kurku pitsitas. Oli ju ka helgemaid momente, lõbusaid seiku ja naljakaid inimesi, ent ometi heljus kõige kohal mingi põhjatu kurbus. Keegi väitis ka esitlusel, et tema nuttis lugedes, ent tema oli vististi ka autori isiklik tuttav, lisaks võis tal olla Pärnuga mingi oma side, nii arvasin ma tookord. Nüüd aga, mil ma ise uinusin mitmel õhtul rusuva tunde ja masendusega, olin ma segaduses. Võib-olla moodustus see emotsionaalne madalseis mitmetest pisiasjadest: palju surma, mahajäetust, kaduvust... Seda nii inimeste, hoonete, sündmuste, traditsioonide, kas või kohvikutoitude kvaliteedi languse jms näol. Lugedes ei näi see tooniandev olevat, aga alateadlikult mõjutab. 
Jeerum, mul hakkab neid ridu kirjutades jälle nii kurb, et mine või kadakate vahele nutma.



16 aprill 2018

Hull Tartu

Kevad on käes, kas teate? Ja seepärast muutuvad siinsed jutud harvaks, lühikeseks ja konkreetseks. Lõpp talvisele mokalaadale!

Et siis Tartu võlus mind esmakordselt. Nagu väljamaal. Raekoja platsil sumisevad välikohvikud. Kuldselt helkivad tolmukübemed päikesesäras lendlemas. Palju karvaseid ja sulelisi.

 Kahjuks ei ole ma muidugi esimene, kes Tartust vaimustusse sattunud, seda näitas ka Tartu hotellide hinnatase (ja see ei olnud isegi veel Maamessi nädalavahetus!). Hind hinnaks, aga kõikse hullem, et isegi nende kohutavate hindadega ei olnud konkreetseks nädalavahetuseks enam mitmesse hotelli tube saada. Omaette teema veel see, et lisavoodiga olid mitmel pool keerulised lood, seega oleks pidanud elu õiekese eraldi tuppa panema. Ja seda kõike sama raha eest, mille eest oleks võinud kahekesi Egiptimaa 5* hotellis "kõik hinnas" paketi võtta, sealhulgas loomulikult ka lennupiletid, transfeer ja ohtralt aktiviteete. 

Ma pidin hädaga võtma külaliskorteri (see-eest võisin näiteks Lydiat aknast vaadata nii palju kui süda lustis). Korter oli muidugi aus, asukoht otse raekoja platsis, läbi kahe korruse ja kõik tarvilik kenaks nädalalõpuks olemas, ja seda kõigest 160 euro eest (720 euro ja 440 euro asemel, mida minu kaks esimest valitud hotelli oleksid küsinud). 

AHHAA keskus oli laupäevane kindel plaan. Muidugi ma vaimustusin sellest. Ilmselgelt peaks sinna terve päeva varuma, mina nii vastupidav ei olnud ja kulusin rutem läbi. Kaks tähelepanekut.




Kuigi turunduse poolelt peab vist AHHAAle kiidusõnu jaguma, sest lätlasi oli seal küll bussitäite kaupa, sekka ka soome- ja venekeelseid tegelasi, siis natuke pahasti oli, et ühe atraktsiooni juures oli ingliskeelne neiu juhendamas (lätlanna vist, sest hiljem juhendas ta juba ees fuajees üht lätlaste turismigruppi). Mõistan igati keskuse vajadust lätikeelsete töötajate järele, kuid nende rakendamist peaks siis hoolikamalt valima, igatahes ei klapi ingliskeelne juhendamine ju 10aastase puhul, kelle sõnavara kindlasti veel piisav pole (nt selle mäesuusaatribuudi juures). Võib-olla oli see erandlik olukord muidugi ja sel juhul on mu pigi-vigi mõttetu, eks :)

Minu eriline sümpaatia kuulub aga teadusteatrile. Konkreetsemalt väisasime akustika-teemalist, mille viis läbi kodanik nimega Erik. Lust kuulata ja vaadata. Oleks mu ajal nii kirgliselt keegi füssi lahti seletanud, mul oleks sellega märksa lähedasem suhe. Tõsi, eks sellele etendusele andiskõvasti juurde ka üks intelligentaktiivne nii umbes 7aastane poisslaps nimega Timur, kelle küsimused-soovitused-ettepanekud olid sama humoorikad kui juhendajal endal. Kolmandik etendusest hoidis ta kätt püsti, sest tal oli ilmselgelt suur mure südamel. Seda kätt paraku ei märgatud ja siis pidi ta ühel pausihetkel ise vahele küsima: "Ma ei tea, kas praegu on õige aeg küsida, aga kas sa olid "Rakett 69-s?" Kui ta sai jaatava vastuse, siis rahunes pisut, kuigi tema teravmeelseid tähelepanekuid kuulis auditoorium veel nii mõnelgi korral.

Ah jaa, lisamärkusena, et teadusteater tundus ka võrdlemisi pisikestele sobivat (paukude jms korral hoiatatakse publikut), aga näiteks planetaarium väga väikestele vist ei sobi, pigem huvitav neile, kes kooliprogrammis juba teemat nuusutanud. Lisaks hakkab vahepeal pea ringi käima :) Eelkooliealistele oleks Lottemaa oma sobivam. Aga see on minu subjektiivne hinnang.


Pärast ohtrat tarkuse ammutamist oli sobiv hetk V Spas end sirakile visata. Hoolega varjatud sissepääsuga spaa, peab mainima. Esmalt ei leia hotelli sissepääsu ja kui siis selle leiad, selgub üllatuslikult, et see polegi õige koht veekeskusesse sisenemiseks. Elementaarne, Watson.

Spaa mulle üllatuslikult isegi meeldis, kuigi kaubanduskeskuse katus ei kõla esimese hooga kuigi atraktiivselt ja natuke jahe oli seal ka. Isiklikult leian, et piisab täiesti veekeskuse piletist, saunamaailma eraldi juurde ostmine ei andnud elamusele kuigivõrd juurde. Basseine ja nende erinevaid mulistamisnurki on piisavalt, lebolaid samuti, mõned saunad, hea joogi-söögibaar, õues kitsuke ala... pime saunamaailmaurg polnud tarvilik. Soolamaailma ei võtnud tervislikel põhjustel, seega seda ei tea kommenteerida. 

Pikka juttu ei pidanud tulema, nii et krousin nüüd suu kokku :)
P.S. Tallinn-Tartu-Viljandi-Pärnu-Haapsalu-Soonlepa-ringi lõppvaatusest ka siia üks ebakvaliteetne klipike.




12 aprill 2018

"Pool kollast päikest" Chimamanda Ngozi Adichie

Ma lähenesin raamatule võrdlemisi ettevaatlikult, sest olgem ausad, Nigeeria autoreid ei tõlgita maakeelde just iga nädal ja noh... eks see Nigeeria ju natuke paneb ka naha kuidagi kihelema ja tekitab ebamugavustunnet. Aga see raamat siiski haarab esimesest leheküljest lugeja oma lummusesse. Mingi eriline voolavus ja jutustamisoskus, nii et sa loed ja ahmid ja kannad raamatut nagu kass poegi linna mööda kaasas. Ma lugesin praamil, ma lugesin poepraklas, ujula ees oodates, sõnaga igal vabal momendil oli raamat käeulatuses.

Minu jaoks avanes täiesti uus ja tundmatu maa, rahvakild, kelle nime ma küll kuulnud olen, aga maakraadile paigutada ei osanuks - ibod või igbod. Raamatu tegevus toimub 1960ndate alguses ja lõpus, autor on kasutanud minu maiuspala - ajalisi hüppeid (lineaarselt kulgevad lood on teadupärast minu sümpaatia väga harva pälvinud). Selle lühikese perioodiga maalitakse lugejale põhjalik pilt igbodest, nende unistusest iseseisvusele, elust maal ja linnas, intellektuaalide ja maainimeste uskumustest, loomulikult ka valusast vastasseisust hausade ja jorubadega. Üle 500 lehe ladusat lugu, sõnadega maalitud pilte, hingekriipivaid inimsuhteid. Aafrika lood on alati kuidagi... sisult suured.

Lugu algab suurelt ja ilusalt nagu nii sageli, ideaalidest pungil ja võitlusvalmid ülikoolilinna ärksad professorid, aatelised vestlused ja aktiivne seltsielu. Ja siis hakkab pikk-pikk langus, kuni kõige koledamate sõjapiltideni välja. Ent lugemist kartma ei pea, sest nagu ikka, oskavad inimesed ka kõige suuremas hädaorus leida mõne lootustandva päikesekiire. Biafra vabariigi eluiga ei olnud kahjuks küll eriti pikk...
Puhas nauding esimesest viimase leheküljeni, väga võimas. 


09 aprill 2018

Kevadine linnuke

Hurraaderii-hurraaderaa! Järjekordne Minu-sarja (rohe)linnuke on pesast välja lendamas :) Vahva Mariliis kirjutas ja minu tagasihoidlik isik lükkas õrnalt takka.
Esitlus juba järgmisel nädalal - ole kohal või sind pole olemas!




Neljapäeval, 19. aprillil kell 17.30 esitleme Viru keskuse Rahva Raamatus Mariliis Alevi "Minu Fidžit".

Autorit küsitlevad raamatu toimetaja ja kirjanik Mae Lender ning "Minu Okeaania" autor Lembe Mõttus.
Esitluspäeval on raamat esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.



Autor kirjutab: "Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.
Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.
Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…"

08 aprill 2018

"Elu aluspüksata. Ühe räppari rännud Kagu-Aasias" Pok

Ma klõpsu ajaks panin siiski viisakusest aluspesu selga. Austa autorit, on minu moto!

Ma ei tea, kust alustada, seega ma alustan ikkagi algusest as usually.

Punkt ÜKS. Mulle hullult meeldib see pealkiri ja põhimõtteliselt olen ma kadedusest rohelilla, sest sellist pealkirja oleksin ma tegelikult endale tahtnud. Rääkimata sellest, et see sobiks kui rusikas silmaauku mu järgmisele raamatule, kuhu ma seda teemat juba sissegi kirjutasin.  Nüüd ma pean midagi muud välja mõtlema ja see nörritab ikka kõvasti (hoidku nüüd autor alt, ma materdan ju ta raamatu maatasa :D)

Punkt KAKS. Mulle meeldis praktiliselt kogu kujundus, ainult kaanel pealkirja üle võiks norida, sest see ei pääse üldse löögile (mistõttu raamatupoes ma seda raamatut ei teaks haarata, mõjub veidi nagu särtsakal oranžil taustal suvaline sigri-migri). Formaadi üle on samuti rõõm, sest ma talun halvasti neid suureformaadilisi, kõvakaanelisi ja pooleldi juba fotoalbumiks kujundatud reisiraamatuid. Fotoalbum võib ju olla tore mõte raamaturiiulit kaunistama, aga siis peaks ka tekst tasemel püsima, enamasti on aga tekst ikka reisiblogi tasemel ja siis kõrvale virutatakse suured ja läikivad klantspildid. Nagu siga ja kägu. Siinne kooslus toimis mõnusalt.

Punkt KOLM. Nüüd ikka sisust ka, eks ole. Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et alguses vajus mul ikka lõug rinnuni, kui sain aru, et sellesse pisikesse raamatusse on püütud haarata õige mitu riiki. Teades, milline vana reisikirjanduse fanaatik ma olen, siis on sedalaadi kombod mu jaoks tavaliselt täielik surm. Enamasti olen sellised raamatud teinud maha, sest mitut riiki hõlmava reisiraamatu puhul püütakse rääkida kõigest, aga tegelikult ei räägita lõppeks õieti millestki ja mina kui lugeja jään lihtsalt tühjade pihkudega. Ajab ju närvi? Lisaks langevad pea kõik autorid sel puhul vanasse tuttavasse püünisesse, kus kogu reisikiri koosnebki vaid ühest punktist teise rändamisest ja öömajast öömajasse liikumisest. Kui ma praegu neid ridu kirjutan, siis mulle muidugi meenub, et seda esines ka kõnealuses raamatus ju palju, ent kuidagi juhtus, et see ei häirinud mind karvavõrdki, ei muutunud tüütuks. Kuidagi nauditavalt oli see lahendatud. Võib-olla hinnatasemele ei oleks pidanud nii palju rõhku panema - aasta või paar pärast reisi tundub see praktiline, aga mõeldes, et raamatut loetakse ehk ka aegu hiljem, siis pole ilmselt selle teadmisega midagi peale hakata. Ku üldse, siis vaid vihastada, et f... küll, mingil aastal mingi dude sai Koh Rongil kümne taalaga öömaja, aga mina pean nüüd sota välja käima. 
Järgmine ohtlik lõks on faktid, mis maha viksitud entsüklopeediast - ma leian need huvi korral ka ise. Siin need õnneks puudusid, samas vajalikel kohtadel elementaarsed detailid olid olemas. Väga hästi lahendatud, ma leian.

Punkt NELI. Lopsakalt mahlane tekst. Saan aru, et nõrgema närvikavaga tegelastele ei pruugi see hästi passida. Aga reisikirjandus peabki olema kerge ja rikas. Au ja kiitus muidugi ka keeletoimetajale, kes on söödavas kastmes suutnud kõik erikeelsed vandesõnad, roppused ja slängi lugejale serveerida. Tegelikult ärge kartke, ega siin midagi väga siivutut ei olnud. Muide, isegi mind, vanainimest, hariti - sain uue väljendi võrra rikkamaks ja nüüd praktiseerin seda igal võimalusel. Ah et mis see on? Õhetades kui ladvaõun, võin selle ju öelda, kuigi n i i m o o d i  kontekstiväliselt ei ütle see ilmselt võhikule endiselt midagi :D No ikka see "mõmmide" teema (pühendusega J-le ja L-le).

Punkt VIIS. Pok on moodne poiss ja on raamatu lõppu lisanud ka mõned videoklippide QR-koodid. Aga võite ka vanamoodsalt (nagu mina!) minna ja juutuubida väheke Varraku kanalil. Enamasti jätavad mind kõik viited heli- ja videofailidele suht külmaks, aga seekord ma isegi käisin ja vaatasin ka. Ikka tore ju.

Punkt KUUS. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisisihtkoha valikul mu esimene küsimus: ämblikud. Kes mind tunneb, see juba teab, mis on iga reisiraamatu valimisel mu esimene mure: ämblikupildid. Teistele minusugustele võin kohe rahustuseks öelda, et selles raamatus ei ole ühelgi fotol neid tegelasi (vähemasti ei ole nad arvestatavas mõõtkavas, võib-olla salaja mõne oksarao varjus mõni teeb mulle silma). Ma panen siia hoopis oma lemmiklõigu raamatust:

"Taas läbi Phnom Penhi põhjast lõunasse rannikulinna Sihanoukville´i poole sõites tegi buss peatuse nn Spidervillage´is ehk külas, kus kohalikud toituvad peamiselt tarantlitest või tarantlisuurustest ämblikest, Valmistada nad neid eriti hästi ei oska, kogu kokakunst piirdub õlis küpsetamisega, mis muudab karvaste jalgadega elukad küll krõmpsumaks, aga mitte eriti maitsvaks. Peamiselt turiste täis bussis olin ainuke, kes tundis elukate söömise vastu huvi.
Kui karvased ämblikujalad ja -keha olid enam-vähem maitsetud, kuid võikale välimusele vaatamata söödavad, siis pea hammustamine tekitas jälgi maitse tõttu peaaegu okserefleksi, kui valgune löga sealt välja voolas."
Sellise kauni lõiguga võiks ehk lõpetada :)

Pokile tahan ma muidugi ennekõike soovida õnne vinks-vonks raamatu puhul, aga ühtlasi panna ka südamele, et mees, arvesta, et iga tüüp peseb ikka oma trussarid (ma vihkan seda sõna ja just sellepärast seda siinkohal ka kasutan) ise, mitte ei tarvita selleks naist! Kui sa samas vaimus jätkad, siis sa võid lademes naislugejaid kaotada.


P.S. Tegelikult tahtsin veel seda öelda, et kui teil on mingi klišeelik kujutluspilt räpparitest ja nende suupruugist, siis antud juhul ei pea te seda pelgama. Autor suudab enamus ajast siiski täiesti adekvaatset, kohati suisa sümpaatset juttu vesta. No ma lihtsalt igaks juhuks hoiatan teid, mul endal olid küll alguses väiksed hirmud selles osas :)
P.P.S. Ma väga vabandan oma blogilugejate ees, kellele ma hiljuti pühalikult lubasin, et kahtlased teemad ja sama kahtlaste teemakäsitlusega raamatutega on lõpp... nii kaua ma siis suutsingi end viisakalt üleval pidada.

07 aprill 2018

"Eva"


Prantsaslikult riukalik film. Filmikeel on natuke hakitud ja katkendlik, mis mulle iseenesest meeldib, mõne ehk mitte. Vähemasti ei ole pikka uimerdamist ja kummi venitamist ja tempo on paigas.

Kinno meelitas mind otse loomulikult Isabelle Huppert ja kui lõpuni aus olla, siis sedapuhku olid kõik ülejäänud näitlejad mu jaoks võrdlemisi ebasümpaatsed. Mis ei kahandanud siiski filmielamust. Huppert isegi hakkab juba mulle naljakalt mõjuma - kaua võib see kesta, et üks vananev tädi sedasorti rolle kehastab? Muidugi meenub kohe eelmisest aastast "Elle". Olgu, seekord ei peksta ega vägistata teda, vaid ta ise plaksutab piitsa, aga siiski. Kui vana ta õigupoolest ongi? Seitse kümpi pole veel küll kukkunud, aga ega vist väga kaugel seegi verstapost ole. Vinge mutt noh.
Nii et kui teile meeldivad tuhmid ja jobud noored meespeaosalised ja nutikad vananevad naispeaosalised, siis see film kärab küll.

06 aprill 2018

"Presidendi lapsed" Mart Kivastik


Need on õudvanad lood, aga see-eest hästi vahvad. Kivastikuliselt humoorikad, seda esiteks. Mõnusad vahepalad teie igavatesse õhtutesse, kus te tiksute teleri ees vene nõidu vaadata.
Teiseks on tegemist tõsise nostalgialaksuga, sest halloo, mingid 90ndate seigad tunduvad  täiega eelmisest sajandist olevat. Ups, aga see oligi ju eelmine sajand. Ülepea tekkis mul küsimus, et kas tõesti kunagi avaldati trükimeedias nii pikki lugusid? Sest kui ma õigesti aru saan, siis on need üldiselt vist kõik varem ajakirjanduses ilmunud. Ma viimasel ajal hoian just sel põhjusel ajalehtedest-ajakirjadest eemale, et lugude pikkus kahaneb nagu kevadine lumi esimeste päikesekiirtega. Ma ei jõua veel loosse süvenema hakatagi, kui juba on viimnepunkt loo lõppu virutatud. 

Kultuuriloolist aspekti tahaksin muidugi ka rõhutada, sest igal lool on oma heeros, enamasti mõni kunsti- või kirjandusinimene, sekka ka teatritegelasi. Tõsi, suuresti on tegemist Tartu boheemlaskonnaga, seega kui te ise just seal ei pesitse, siis kinnitan teile, et see on veel omaette sootuks teine maailm. Tartu on nii omaette jube koht, et sellest lihtsalt peab lugema. 

Aga lugedes neid siinseid lugusid, tabasin end mõttelt, et Kivastiku peaks panema kuhugi kirjandus- või kultuurilooõpikusse lugusid vorpima (kui ta seda juba ei tee). Oleks minu ajal luuletajate ja kunstnike elu ja tegemised sedasi kokku võetud, ma oleks poole rohkem koolis käinud ja poole vähem poppi teinud. Samas kui mõtlema hakata... siinsetele lugudele annabki ju vürtsi Kivastiku isiklik touch, aga ilmselgelt ei ole Kivastik koos Koidulaga tina pannud või Wiiralti töid Revalisse viinud või näinud Juhan Liivi oma sõrme sauna külge kinni naelutamas, seega ei saa muidugi lõpuni kindel olla, et ta need mehed ja naised suureks oskaks kirjutada. 

Neil, kes juba praegu peavad kulkapoolset kunstnike ja kirjanike sponsoreerimist tarbetuks luksuseks, ma muidugi ei soovita seda raamatut lugeda - hoiatan, teie viha ja vaen võib särinal süttida. 

04 aprill 2018

"Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk" Stefan Torssell


Haige olemise juures on kõige toredam see, et siis loetakse sulle raamatut ette. Asi, mis mulle muidu tavaliselt ei meeldi, aga kui sul valutavad nii silmad, kõrvad, hambad ja üldse kõik kohad ja igast su kehaavausest ja -poorist pritsib vett ja tatti välja, siis on peris hea, et keegi loeb.

Aga raamatu kohta tahan ma tegelikult öelda lühidalt ainult mõnda asja. Esiteks, kui te ka olete varem mõnd Estoniat puudutanud raamatut lugenud (ja ilmselgelt ennast seaks vihastanud) ja lubanud seda enam mitte kunagi teha, siis nüüd on see koht, kus on aeg lubadust murda. See ei ole selline nagu need teised, oo ei. See lammutab päris korralikult, seda ma ütlen. Samas ei ole Torssell vist päris niisama sooja auru väljaajaja (nagu mõni isehakanud uuriv ajakirjanik varasemalt), vaid tema peaks olema endine Rootsi laevandusameti mingine asjapulk, seega natuke teab midagi. 

Teiseks. Rootsi ja rootslased võib Estonia juhtumi näitel väga kenasti kokku võtta. Kui mäda üks ühiskond, see on päris karm.

Kolmandaks. Isegi kui teid see teema ei huvita, siis tekst on hea, seda ma luban. Kõik on öeldud otse, aga mitte labaselt lapiti, vaid mingi omamoodi stiili- ja huumoritundega. 

Tasub proovimist, ma leian.

03 aprill 2018

"Autoportree naise ja hobusega" Mart Kivastik


Novellid, päris toredad. Vaatan, et erilise puändikusega Kivastik ei hiilga, seega selline lõppviimistlus nagu jääb ära, aga see ei morjenda mind kui lugejat karvavõrdki. On olemas nauditav õhustiku tabamine ja mingi sujuvus, ja see ongi hea.
Loomulikult oli mu lemmik esimene lugu, vist "Angeliki" - kui oleks olemas termin reisinovell, siis see see oleks. Kui teil on juba olemas mingi klišeelik arusaam loomeinimeste töö-õpitubadest, siis see vaid kinnistab seda :)
Veidi omamoodi kogemus oli mul looga "Õnn tuleb magades", sest ma ausalt öeldes ei mäletanudki, et ma sellenimelist filmi oleks käinud kinos vaatamas. Hakkasin siis süüdimatult lugema ja kuidagi vaikselt ujus silme ette fuurialik apteegi juhatajapreili Mari-Liis Lill, seejärel emalikult pehme ja lopsakas apteeker Katrin Pärn. Ka sasispäine Uukkivi ei jäänud olemata... Ainuke, keda ma ma silme ette manada ei suutnud, oli peategelane ise. Siis hammustasin läbi, et vist oli mingi film jah, aga Katariina Lauk-Sammul-Tamm-Unt ei tulnudki mälusoppidest ilma virtuaalse abikäeta välja.
Ah, toredad ja lihtsad lookesed. Vaimustusest kiljuma ei pane, aga vahelduseks lugeda ikka passivad.


02 aprill 2018

Põletavatest probleemidest


Gripi(laadse haiguse? Ega ma ju arstil pole käinud) tagajärjel horisontaali naelutatult lebades on olnud mahti nii mõndagi sisukat teha. Näiteks ohjeldamatult telerit vaadata (loe: pigem küll kuulata). Sellega seoses  kaks kolm neli tähelepanekut:

1) kas "Õnne 13" seriaalis on toimunud tugev paradigma muutus? Juhtus see ammu või on mingi värske teema sellega? Kui ma seda viimati nägin, siis see oli oma tuntud headuses ja kvaliteedis. Nüüd on tekkinud mingi kõrvalmaik, natuke sinna nende naljaseriaalide suunda, a la "Kellapid" või "Papad-mammad" või "Padjaklubi". Jah, Õnneka viimane osa oligi nagu vanainimeste "Padjaklubi", selline üle vindi keeratud ja  algklassijuntsudele naljakate naljadega. Stsenarist näikse muidu ikka sama olevat...

2) iga jumala kord, kui ma kõnnin Pirita mere ääres oma ringe, ma muidugi mõtlen Zuzule. Ainulaadne nähtus siiski meil siin, kas pole. See trikk, mis kesikud tegid Reidi teega oli nii vinge, et kuigi nad ei ole mulle sümpaatsed, siis selle lükke eest, kuis nad suutsid rohelised vaigistada, võtan ma oma nähtamatu mütsi küll nende ees maha! Isegi keskkonnaaktivistidel annab suu raha täis toppida, see on cool. Hiljuti just arutasime, et pole Zuzust tükil ajal miskit ka kuulda olnud, õige vaikselt "töötab", aga nähtavasti on ta tagasi oma liistude juurde pöördunud. Üks päev oli teda näha EASi ees hüppamas, nüüd siis teleris räpilahingus. O tempora, o mores...

3) tegelikult võiks sellest räpilahingust ka rääkida, kuigi ma kõiki saateid pole näinud. Segased tunded on mul sellega seoses. Natuke meeldib neid tekste kuulata, no et mida autorid on suutnud üles otsida ja riimi panna. Eks ta üks materdamine ole, suht otse ja lapiti, peent huumorit ja stiili sealt leida ei ole. Aga! Minu arvates oleks põnevam, kui vastase tekst oleks üllatus. Hetkel on ju aru saada, et tekstikirjutajad on omavahel koopereerunud, n-ö vastulaused on sisse kirjutatud. Sellest omakorda võib eeldada, et ka esitajad on teadlikud või vähemasti aimavad, mida nende kohta on välja kaevatud. Ei mingit põnevust. 

4) vaadates naljapäeva "Hommik Anuga" saates, kui veenvalt esines proua Talvik (tõeline näitlejameisterlikkus!) olematu salendava plaastri osas, tekkis mul suisa hirm, et kas kõik arstid suudavad nii veenvalt mille iganes kohta kõnelda. Päris karm. Nii võib mida iganes heausksele patsiendile kaela määrida.

01 aprill 2018

"Pimesi" Siri Hustvedt


Uimane, depressiivne, erilise arenguta, nõrk... Väheusutav, seda vist eelkõige.

Sellega võiksingi piirduda, aga kuna kuklas tiksus teadmine, et olen temalt kunagi midagi varemgi lugenud ja norrakaid ma juba loomuldasa kirjandusilmas armastan, siis asusin otsingutele. "Meesteta suvi" oli ilmselt mu meeltes, aga ei ole seegi mulle omal ajal lugemiselamust pakkunud. Järeldus: Hustvedt mahakandmisele!

31 märts 2018

Panen vetsujuttudele punkti


"Eesti argielu: teekond moodsasse maailma" Heiki Pärdi
Tähendab, nüüd ma küll luban pühalikult ja pidulikult, et see on (mõneks ajaks) viimane postitus vetsuteemadel: ma ei pildista linnas liikudes käimlaid, ma ei võta selleteemalist leküüri ja ka ühegi raamatu pealkirjas ei esine lähiajal vastavat sõnavara.

Ilukirjanduse vahele väga hea lugemine. Siit saab vastused paljudele küsimustele, mis sind kahtlemata ammu vaevanud on, võib-olla seganud sind õhtuti koguni uinumast (mind küll!). Nüüd võin sind lohutada - kõik teemad on jõudumööda läbi uuritud ja kokkuvõtted tehtud. Olgu öeldud, et see pole sugugi kerge ülesanne olnud, sest alati on uurijad olnud väheke erapoolikud, see on paratamatus. Kirjasaatjad/mälestuste jagajad on ühelt poolt ju küll otseallikad ja väga usaldusväärsed, aga samas on nad ajaga siginenud tabude kammitsais. 

Kuidas lõhnasid eestlased nt sada ja rohkem aastat tagasi? 
Vihje: te ei taha teada.

Millised käimlad neil olid? Ja kui ka olid, kas kõik neid ka ikka kasutasid? 
Pärl: mulle meeldis kellegi kirjasaatja vanaisa, kellel oli enda ihuhädade aroomide talumisega raskusi, rääkimata siis teiste omadest. Nii oligi, et teised pereliikmed kasutasid välikemmergut, vanaisal oli aga võsas oma augusüsteem. Valis aga vastavalt sobiva tuulesuuna, mahutas auku palju mahutas, siis kaevas kinni, kinni kaevamisega tekkis loomulikult naabrusesse järgmine "vaba" auk, ja nii see ring käis. Normaalne vend, ma ütlen!

Kas tõesti peab igal hommikul ja õhtul end pesema?
No tegelikult te teate ju vastust. Esiteks on meie esivanematel ammu teada ütlus, et s...surma pole veel keegi surnud. Pesemisega li lühidalt nii, et loomulikult saun/köögis suurem vannis pesemine oli kord nädala või kahe jooksul. Muul ajal pesti hädatarvidusel vaid nähtavaid kehaosi...
Voodilinadel keerati külge umbes sama sagedusega, et siis nädala või kahe tagant. Normaljok, ma ütlen.

Kas sinu vanavanemad olid ka lapsena tüütu hambapesu süütud ohvrid? 
Paljud neist, muide, siiski ei olnud. Kui mõni edumeelne linnatante isegi oli säherduse riistapuu kingiks toonud, siis üldiselt langes hambaharjaga tegelane kiiresti ümberkaudsete naerualuseks ja üldse peeti seda saksikuks toiminguks. Mõned muidugi tahtsidki teistest paremad olla, nendel siis oli hambahari ja -pulber teadlikult hangitud. Ikka nii, et pere peale üks hambahari...

Kas linnasaunad on alati meestele-naistele eraldi olnud? 
Oo ei, mu sõbrad...

Kes kellega magas? 
See on pikem jutt, lugege ise.

Milleks oli mõnel linnainimesel korteris vann, leidis see üldse rakendust? 
Otse loomulikult oli vann väga vähestel (me räägime nii umbes eelmise sajandi alguskümnenditest), kuid need vähesedki pidasid sageli vanni lihtsalt prestiižseks asjanduseks, umbes nagu auto või naisel hõberebane, kasutati aga kola ja musta pesu hoidmiseks. Tegelikult võime selle üle siin naerda ju küll, aga kui hästi meenutada, siis 90ndatel kippus nii mõnelgi üleöö haljale oksale jõudnud tegelasel sama asi mullivanniga olema. See oli selline omamoodi must be atribuut, mida tegelikult - erinevatel põhjustel - nii mõnelgi juhul üle paari korra ei kasutatud. Aga olema pidi!

Mille pagana pärast nad jauravad viimastel aastatel naiste püstijala pissuaaride pärast?
Aga sellepärast, et naised ongi ajast aega oma pika undruku all seda asja töö käigus ja püsti seistes ajanud. Hoopis see kükitamine on uuema aja nähtus. Nii et kõik need moodsad asutused, kes änasel päeval naistele tualettruumi pissuaare paigaldavad, ei ole sugugi veidrikud, vaid üritavad naisi oma ürgse olemuse poole tagasi puksida. Rõõmustage, õed, rõõmustage!
Siinkohal oli muidugi mõnusalt sürr lugeda kirjasaatjate mälestusi oma vanaemadest ja vanatädidest, keda nad enda lapsepõlvest mäletasid veel niimoodi asjatamas :) Mitmed kirjeldasid mingit argist seika (näiteks ühel juhul vanemate sugulastega surnuaial käiku), kui siis vanaema lihtsalt korraks seisatas, sujuva liigutusega seelikuvärvlit veidi eemale tõmbas, ja siis edasi astus. Ainult väike loik jäi temast maha.

Kuna ikkagi ülestõusmispühad, siis aktuaalset ja päris elus juhtunud nalja ka:




Kõik on olnud...


30 märts 2018

"Tualetis mitte sittuda" Peter Moore


Njah, eelmise postituse sujuvaks üleminekuks lugesin sellist võrdlemisi koleda pealkirjaga raamatut. Algselt lähenesin veidi valede ootustega, sellest hetkeline pettumus. Mis siiski kiiresti möödus, sest seda tulebki lugeda aeglaselt, pausidega, soovitavalt suvalises järjekorras peatükke lapates, sest pigem on see ikkagi käsiraamat, täpsemalt huumorivõtmes käsiraamat reisimisest siis. Loomulikult ei ole sellest käsiraamatust otsest kasu ühelegi tulihingelisele rännumehele, sest: 
1) need elementaarsed käibetõed on neile ammu teada, 
2) igasugune detailne info ja konkreetsed näited on lootusetult vananenud. 
Tugitoolireisijale on see aga igati paslik lektüür, ma usun. Saab lihtsa vaevaga ja valutult kõik õudused kätte (olgu selleks kaupmeestepoolne nöörimine, pasanteeria, kahtlased kohalikud vägijoogid, ekslikud reisijuhid jms).
Minu jaoks oli märksa põnevam just see ajalooks muutunud pool. Kui mu mälu mind ei peta, oli originaalis see raamat ilmunud vist 1997.a., arvestades ka seda, et tol ajal võttis kokku kirjutamine ja raamatuks vormimine veidi kauem aega kui täna, siis võib oletada, et kõik need kogemused-katsumused on oma veerandsada aastat vanad juba. Seega puhas ajalugu ja nostalgia. 

29 märts 2018

Märgid maha tänasest

Linnateatrisse jääb minemata, sest etendus jäeti ära. Saarele jääb äkkminemata, sest... noh pühad on ukse ees ja eelmüügist pole lootustki tänaseks kohta saada. Tegelikkuses poleks muidugi ka bronnist täna suuremat tolku, sest merevee tase trikitab mõnuga ja eelmüügipiletid ei loe tänastel ülesõitudel nagunii midagi. Ehku peale Rohukülla kükitama ei viitsi vist siiski. Äkki homme on parem päev?

Meeltesegadushoos läksin kaubandusse. Kuigi linnast välja maanteed on umbes, siis Ülemiste keskus oli mõnusalt tühi, nagu viimnepäev oleks kätte jõudnud (sellistel hetkedel meenub mulle kohe üks Armin Käomägi romaan, mille pealkirja ma ei suuda hetkel meenutada). Otsustasin, et on aeg mummuliseks suveks. Mummud pole veel kõige hullem, mis minuga seal juhtus. Nimelt otsustasin ma saatanaga (sport on saatanast, you know) veidi vigurdada ja anda talle sõrme. Spordiga, tegelikult küll vist kõigest sportlikuma ajaveetmisega, alustamiseks on kõige tähtsam...? Just nimelt! Tuleb osta ohtralt spordiriideid.
/Aga homme siiski veel ei alusta/


Kaubanduskeskuse tualetis käies sattusin täna sinna, noh mis selle nimi olla võikski... ema-lapse kabiin siis äkki? Tore leiutis, ega ma kurda. Lihtsalt mulle meenus oma lapsepõlv ja linnaskäigu kõrghetk bussijaama ja sealse avaliku käimla näol. Kui ma kirjutaks praegu näoramatus, siis oleks nüüd see hetk, kus hõigata, et viska näpp püsti, kui sul on mälestusi seoses Viljandi bussijaama WC-ga (pagan, see on liiga viisakas sõna selle koha kohta, tegelikult oli see ikka peldik mis peldik!). Ma olin tolle asutuse eksisteerides siiski veel võrdlemisi väike ja mul palju mälestusi sealt ei ole, peamiselt on mällu sööbinud ekstraordinaarne odöör. Minu meelest püsis see ninasõõrmetes veel kolm päeva pärast linnaskäikugi, mis tähendab, et Kõpu kandi metsad ja osoonikiht olid selle aroomi suhtes suht võimetud. 
Ah jaa, miks ma üldse tänasest tualetikäigust rääkima hakkasin - nad olid lapsepotiks Villeroy&Bochi oma kasutanud. Kõlab päris hästi.
Mitte et see pott kuidagi eriti ilus oleks, lihtsalt brändipedendusest rääkides juhin tähelepanu

Blenderi huumorinurk tegutseb ka alailma. Sedapuhku siis on tekitatud selline tipisüsteem. Kõik feministid ja palgalõhelised tüübid võivad muretult elevile minna. Ma ka läksin, kuigi ei kuulu kummasegi kategooriasse vist. Mu abikaas on pragmaatilisem ja analüüsis letil demonstreeritud  olukorda ja väitis selle tulemusel, et tegelikult oli siiski võrdse summaga topsides tegemist. Võite järgmisel korral ise lähemalt kaeda, et kuidas see punaste veeringute balanss seal ikka on :)



28 märts 2018

"Minu Pärnu" esitlus


Nii särtsakat raamatuesitlust ei ole mu silmad varem näinud. Provvad ise loomulikult ka kaunid ja suveks kenasti valmis. Saan aru, et see on ühtlasi stiilinäide raamatus leiduvast.
Saab näha - saab lugeda 🙂

27 märts 2018

"Sink leiva vahel" Charles Bukowski


Alles see oli, kui Bukowski oli minu jaoks riiulitäis avastamata maad - millised lootused tulevikuks! "Sink leiva vahel" on niisiis teine katse alles. Kui ma loeksin sedasorti raamatuid paar tükki aastas, siis oleks see selline tubli keskmine tükk. Ei midagi vaimustavat, aga no suht tore lugeda, ikkagi puhas eksootika ju - näiliselt siiras sissevaade ühe koleda, ropusuise, labaste eluviisidega koll-mehe hingeellu. Aga liiga järjest ei maksa lugeda ausalt öeldes. Samuti ei tohiks Bukowskiga samasse seltskonda sattuda Sauter (kes ise Bukowskit tõlgibki), sest sellisel juhul muutub vaid tegevustiku geograafiline asukoht, kõik muu on üks ühele koopia. 
Ja lisaks ei tohiks Bukowskit kokku lasta ka Knausgaardiga (kuigi selles duellis jääb Knausgaard kindlalt peale), eriti kõnelaust raamatut Karl-Ove kolmanda osaga. Kuigi vahet on mitu aastakümmet, mandridki erinevad, aga muu on kõik samasse auku - üks sassis hingeeluga poiss, kes saab täie raha eest isa terrorit tunda, ja keda ka loodus pole eriliselt esteetilise välimusega õnnistanud. Ja siis valatakse lugeja üle kogu selle valu ja vaeva ja mõnituste ja solvangute ja sõprade ihalemise ja tüdrukute püüdmise ja kõige muuga, mis noortel poistel hingel. 

Üks väike tsitaat ka, mis näitab, et selle oma kaheksakümne aastaga pole mitte s...agi muutunud:

"Kuradi kommud jagaks kogu rikkuse laiali, mille nimel me oleme põlvkondade viisi tööd rabanud, mille nimel meie isad on rabanud ja nende isad enne neid. Kommud loobiksid kõik laiali - mustadele, pededele, kaltsakatele, mõrvaritele ja titenikkujatele, kes tänavatel jõlguvad!" 

Noh, väheke liialdatud muidugi, seda peab möönma, ja kommude asemel on nüüd sotsid need pahalased, aga te saate mu mõttest ehk aru.

P.S. Tekst (tõlge?) oli kuidagi robustselt lame ja üheülbaline...

26 märts 2018

Õnnenumber 7, ehk JUUR

Mõnusalt rustikaalselt rebitud leivakäntsakad, maitsevad nagu lapsepõlv ja päikeselised aasad, kus leib pihus joostud sai

Vaikselt olen siin toibumas meeliülendavast, ent ka ränkraskest katsumusest. Neljapäeva kaunis sombusel õhtul realiseerisime ühe armsa pulmakingi, kui läksime JUUR Restosse 7-käigulist menüüd nautima. Seitse käiku on paras katsumus, seda isegi väiksemate koguste juures. Asja ei teinud kergemaks ka imemaitsev oma maja leib. Ja nagu sellest veel vähe oleks - kui sain endamisi mõeldud, et nüüd aitab, nüüd rohkem leiba ei söö -, siis tuli neiu uue ja kuuma leivaga, mille lõhn tuli kaks meetrit eespool, ja mina andsin taas kiusatusele järgi. 
Toidud toitudeks, aga iga roa juurde käisid ka valitud joogid. Nii et...

Väga omanäoline leivamääre. Näeb välja kui vaalarasv või muu säherdune kahtlane kraam, aga maitseb oi-oi kui hästi.


Kokapoolseks tervituseks laekus mingisugune kalakrõps võiTOLMUga (tuli ära see tolm, eks ole :). Nagu te isegi aru saate, ei olnud ma lauda saabuvate toitude puhul innukalt pliiatsi-paberiga ootamas, et kõike üles kirjutada, isegi pildiklõpsudega oli probleeme. Igatahes võitolm on midagi tõeliselt patuselt head. Ebamaine kooslus heast maitsest ja erilisest tekstuurist.

Pärast šampanjat, leiba ja kalakrõpsu oli mul natukue juba selline tunne, et kõht hakkab täis saama...
Aga vara veel - aeg on esimeseks käiguks.


Õrnsoola siig ühes - jah, seened ja kalamari ja soolarohi olid head, marineeritud sibulaga on mul isiklik teema - mädarõikajäätisega oli midagi sellist, mida võinuks hoolimata täiskõhust terve taldrikutäie pintslisse pista. Mädarõigas erinevate määrete ja vahtude näol on hakanud minu kodumenüüsse alles viimastel aastatel jõudma, seega oli üks mädarõikajäätis vägagi minu jaoks. Roa juurde kuuluv mädarõikaviin oli samuti uudne kogemus, aga sedavõrd maitsev, et minusugune viinaleige inimene limpsis lõpuks huuli.
/mul on karvane tunne, et see postitus venib kole pikaks..../



Teise käigu Koplimäe rukkipuder küttis meie ootusärevuse sajaga üles. Ma kahtlustan, et olen elu jooksul ehk paaril korral saanud rukkijahust putru, ent kindlasti mitte rukkiteradest. Mõnusalt krõmpsud terad sidus kreemjaks pudruks Kalamatsi kitsejuust. Väga hõrk suutäis, millele teravamat hapukust lisamas ebaküdooniamoos. Ja kuigi tekstuur oli juba niigi üllatuslik, siis mängulisust lisas veel ka plaksukruup (jah, keegi võiks popkorni asemel tõepooleest mängida kruubi vms, miks me just maisi peame ekspluateerima). Selle käigu juurde, kui mu mälu mind ei peta (ahaa, juba hakkab pihta, et ei mäleta, mida sõin ja jõin!) käis üks kaselehene õlu. See oli kolmas kord mu elus õlut juua. Tunnistan ausalt, et lõhn oli jumalik, maitse oli aga õlu mis õlu ja seega sain ma vaid poole klaasiga hakkama.
Nüüd unistan igal hommikul laua ääres rukkipudrust, teha pole veel söandanud, rikun veel kauni mälestuse ära :)


Kolmanda käigu hapendatud kaalikas lausa laulis krõmpsult hamba all. Kokku oli ta laulatatud mustsõstrakastme ja taas kitsejuustuga. Niimoodi võiks juba taimetoitlaseks hakata küll. Päevaks või paariks, eks ole. Selles osas, mida me selle käigu juurde jõime, lähevad meie mälestused lahku. Fakt on see, et umbes sellest käigust alatees oli suund veinidele... aga kas nüüd oli see hetk, mil meile pakuti marjaveini (rahvakeeli peedikat, ma meenutan noorematele lugejatele) või veel mitte, ei meenu hetkel enam.


Järgmiseks võttis sõna värske püük, sedapuhku tegemist tursaga, õrna ja suussulavaga. Sulas keelelt sõna otseses mõttes. Kõrval oli väga huvitav (marineeritud) juurseller ja ei puudunud ka tillitolm. Millist veini jõime, ärge küsige...
Ma ei hakka lisamagi, et kõht oli juba väga täis ja mõni muu kehaosa ka kergelt sumisemas. Vaatan, et mu niigi viletsad pildid muutuvad ka aina udusemaks....


Mitmes käik see nüüd ongi? Vist viies. Selle ette käis sobilikult maitsemeelte puhastaja-värskendaja, milleks oli mustasõstrasorbee (või sorbett, ma ei teagi, kumb õige on). See oli ise juba nii hea, et oleksin meeleldi selle desserdiks võtnud. Külm, hapukas, tummine, sõnaga särtsakas.
Põdra etteaste siis, peidetuna nisukrõpsu alla. Filee juurde ideaalselt passivad kergelt hapendatud marjad, koduselt tuttavad põldmarjad meenuvad veel tänagi. Nisukrõpsu peal laiutavad jänkukapsad tuletavad rõõmsalt meelde, et varsti-varsti on meie tund...


Kuues käik oli välja reklaamitud kui üllatus. Üllatus kujunes äärmiselt peediseks, aga kuna punapeeti söön ma praktiliselt üle päeva ja enda käekiri on juba kaunikesti tüütuks muutunud, siis oli meeldiv maitsevaheldus küll. Peet oli ahjus taevas teab kui mitu tundi küpsenud, pakun midagi kuue tunni ringi ja iga mõne aja tagant oli seda mopitud kas aroonia-või mustasõstramahlaga, või mõlemaga. Minu viga, ei mäleta. Kujutasin kohe elavalt ette, kuidas ma ise kodus seda nii mitu tundi küpsetaksin, köök mõnusat küpsepeedi aroomi täis, siis võtan igal täistunnil ahjust ja kukun pintseldama, ja näljased näod luuravad samal ajal köögiukse tagant.
Üks kahtlus on, et seda eelpool mainitet marjaveini pakuti just selle roa juures... Nii erilisest veinist ei saa ma muidugi kiiresti üle libiseda ja mainin kohe siinkohal ära, et selle märjukese pistis pudelisse kodumaine väiketootja Mamm&Frukt, kellel bravuurikas plaan Eestist veinimaa teha, just marja- ja puuviljaveinide maa. Tegelikult see tihkelt tummine mustasõstravein arooniaga maitses üllatavalt hästi, kuigi eks ta harjumatu ole. Niisama õhtu nautimiseks ma seda veel koju ei ostaks, aga hästi timmitud toiduduetis kõlab hästi.



Kuulge, aga lõpp juba paistab vaikselt! Nüüd vist on aeg magustoiduks, mille nimi pani taas südame kiiremini põksuma, nimelt leivahüüve ja kasekäsna jäätis. Pilt on jube vilets, ma tean, aga maitses taevalikult, eriti koos Jaanihanso jääsiidriga. Kasekäsnajäätise osas ei oska ma täna enam seda maitset kirjeldada, aga vähemasti ma tean, et see oli imeline. Koos leivahüübega süües kippus muidugi viimane peale jääma, aga jällegi see kreemjas hüüve ja samas jäätise jäisus kokku kõlasid hästi.


Pärast nelja tundi, seitset käiku, ohtraid üllatusi-vahepalu, šampanjat, viina, õlut, nelja veini, jääsiidrit tuli viimane üllatus - musta küüslaugu trühvlid. Kindlasti väga head, aga pärast sellist kestvat elamust juba veidi vaevaliselt tarbitavad.

Õhtule punkti panevat kohvi ja konjakit oodates tuli tütarlaps aga lauda... pokaalidega. Mu lõug vajus vist küll põlvedeni, sest kartsin halba. Tegelikkuses läks pokaali siiski kohv. Mida ma suurest austusest selle maja eriliste sortide ja veel erilisema rösti vastu jõin erandlikult mustalt ja suhkruta. Sain hakkama ja päris hea oli.

JUUR, nagu nimestki aimdub, püüab püsida juurte juures. Tooraine on vägagi kohalikku või siis vähemasti põhjamaist päritolu, ka valmistusviisid. Hapendamine, suitsutamine, marineerimine. Ei mingit liigset edvistamist eksootiliste ja teiselt poolt maakera raske vaevaga kohale veetud viljadega. Meie oma metsad, põllud ja veekogud on ka rikkad. Mulle selline suhtumine meeldib. Toit meeldis ka. Ja loomulikult kogu õhtu one-lady-show´d teinud tütarlaps, kes oli üle mõistuse armas ja vahva (kuigi me oleme heatahtlikud ja toredad kliendid, on meie huumoriga mõnikord keeruline kaasa tulla - tema sai hakkama!).

P.S. Müts maha ka nende vaprate trennihuntide ees, kes JUURe kõrgete akende tagant päevast päeva mööda siblivad trenni minna ja trennist tulla. Kuskil nurgataga asub ilmselt spordiklubi, sest pärast tööpäeva lõppu oli liikvel vaid spordikottidega tüüpe. Restorani akendest mööda trenni minna on nagu kannatusteraja läbimine, vähemalt minu jaoks oleks. K u i ma trennis käiks.

24 märts 2018

"Hällilaul" Leïla Slimani


Kummalise kohalolekutundeta, veidi isegi lakooniliselt mõjuvate kirjelduste jada, on see raamat. Ühelt poolt ühe konkreetse pere ja lapsehoidja lugu, teisalt antakse lugejale igal sammul aimu ka sarnase olukorra mustrite kordumisest. Mingis osas oli teekond väga selgelt edasi antud, pisikeste sündmuste ja märkide olulisuse kasv, sündmusteahela pingelisus...Valus ja silmiavav. 

Minu jaoks lõpp siiski mõjusalt arusaadav ei olnud. Kui see oli autori taotluslik sügavmõttelisus, siis jäi see minuni jõudmata. Pean silmas siis eelkõige seda motiivide motiivi viimast meetrit, viimast tundi, viimast tõuget. See võinuks olla paremini lahendatud.

Teine segane tõik oli osade tegeaste nahavärv. Lapsehoidjast peategelase Louise´i puhul rõhutati korduvalt heledanahalisust (võib-olla ka heledaid juukseid, ei mäleta nii täpselt enam, igatahes korduvad vihjed). Samas võis kogu aeg aimata rõhutatult värviliste lapsehoidjate-koduabiliste armaadat, ja siis vastu ootusi üks hele, kuid autor ei toonud ka siin lõpuni välja oma mõtet. Mingi segadus jäi mul kui lugejal selle teemaga. 

Seega kuidagi vastuolulised tunded jäid mind saatma.  


23 märts 2018

Isutekitajaks

Hiiumaa on eriti ilus just talvel, selles olen ma lõpuni veendunud.

Päeva taandumine


Sarve sadam

Loopealsete taastamine annab vaikselt tulemusi




22 märts 2018

Lurich väisab Hiiumaad


Mulle nii väga meeldivad imetabased kokkusattumused, oma ridamisi järgnevustes nii loomulikud, kuigi vahel ka üllatavad. Otsapidi algas see "Minu Virumaa" lugemisest, nii paari nädala eest või sedasi. Virumaa-lugudes ei saa muidugi üle ega ümber Georg Lurichist. Noh peamiselt sellest kurikuulsast kujust ikka, eks ole.

Raamatust vastavaid lõike enam välja otsida ei saa, aga mõte oli umbes selline, et 1904. aastal oli Adamsoni kujukene USA-s maailmanäitusel, sealt aga kodumaale enam ei laekunud (müstika, kas pole). Skulptuur, see originaal siis, "ujus" välja alles paari eest, läbis mõned oksjonid, jõudis Eestisse. Kusjuures, olulised sealjuures on veel paar fakti:

1) austusest meistri loomingu vastu või mingil muul põhjusel ei pidanud pisi-Lurich kodumaale lendama mitte lihtlabaselt pagasis, vaid talle osteti suisa eraldi pilet ja seega vastavalt ka istekoht. /ma loodan oma suures ja eestlaslikus kadeduses, et see siiski äriklassi pilet ei olnud - oleks olnud ilmselge raiskamine, no nii söögi-joogi ja muidu laiutamise mõttes;

2) nüüd tuleb oluliselt pikantsem detail - viigileht. Ou jee, te teate küll, kuhu viigileht tavaliselt käib :) No igatahes on olemas spetsiaalne koht, kuhu see pronksist viigilehekene kinnitada, kui peaks tarvis olema ja viigileht ise olevat ka kenasti kaasas olemas.
Nii paljukest oli umbestäpselt siis raamatus infot. Ja kuna ma ei ole mingi andunud spordi- ja Lurichi-fänn, siis oleks kogu lugu pidanud ka sellega piirduma. Minu jaoks.


Aga kuigi sport on saatanast (klassik on rääkinud!), siis ma vahel salamisi siiski käin ajusid tuulutamas. Kõnnin Piritani ja tagasi. Ka alloleval pildil nähtavast skulptuurist marsin ma nii mõnigi kord rõõmsalt mööda, aga ega ma siis eraldi ole asja uurinud, et kes ja miks seal poosetab.  Siku lugemise järel ma muidugi järgmisel korral tegin kohe ekstra peatuse ja viskasin klõpsu. Olgu öeldud, et see siis on koopia Adamsoni valmistatud kujust. Kui ma õigesti mäletan, siis see kuju läheb aeg-ajalt "uitama"... Vist olevat koguni Eestis rekordiomanik selles osas... Siku raamatus olev jutt oli aga ikka originaalist, eks.


Siis voolas veel vett merre ja liivakellas liiva. Ja eile maandusime Roograhu sadamas, kus on üle mõistuse hea söök - aastaringselt, ma rõhutan! Toitu oodates vaatas kohalikust kobrulehest mulle vastu selline uudis:



Muidugi lendasin ma joonelt oma silmaga kaua kadunud kuju uurima. Hiidlased on õnneks eluterve suhtumisega ja siin eksponeerides ei olnud mingit tarvidust viigilehte kasutada. Lurich oli auväärses seltskonnas (ei tea küll päris täpselt tema suhteid naisinimestega), nimelt olid samal ajal eksponeeritud ka Subbi aktimaalid. Jõumehel tundus neist kaunitest daamedest muidugi suva olevat, oli lausa seljaga nende poole ja omas mullis. Ka valvuriproua oli ontlik, igaks juhuks nokitses hoopis usinasti heegeldustöö kallal ja tegi kõik endast oleneva, et mitte pilku eevarüüs naistele ja Lurichi pisikesele meheaule visata, kuigi need talle karjuvalt vastu vaatasid.

Aga ikkagist nähtud. Vägev.



P.S. tegelikult unustasin ma ühe kokkusattumuse lisamast, nimelt Roograhul prae kallal toimetades sattusin korraks pilku tõstma nurgas hääletult mängivale telerile, kui sealtki vaatas vastu "tuttav" Lurich ja Subbi maalid, saatejuhiks vististi Treufeldt :)

21 märts 2018

"Luukellad" David Mitchell



Pikka juttu ei tee, sest ma leian, et ma olen absoluutselt vale inimene ulme osas sõna võtma. Kahjuks. Sest teate, kui minu jaoks ulmeline ulme osa sellest raamatust välja jätta (autor jookseks sellise avalduse peale muidugi juba hanguga minu poole!), siis on see võrratult hea raamat. Hoiab kindlalt lugejat lõa otsas, ja tõlge on vaimustav. Loomulikult Krista Kaer oma tuntud headuses, miks ma ei imesta, eks ole :) Kahju, et ta sedavõrd palju tõlgib asju, mis žanriliselt mulle ei passi.

Mõned lugejad erutuvad tugevalt selle peale, kui mõnes välisautori teoses mainitakse Eestit - aga palun, siin on teilegi midagi. 
Näpukaid oli samuti veidi paljuvõitu, aga no sellise vähendatud koosseisu ja mammutteose puhul on see mõistetav (aga mitte andestatav muidugi :)) Ja kas tropsikommid on tõesti muundunud "dropsideks" või oli seegi apsakas...?

Katkendiks aga tõde kirjanike kohta:

 "Enamikule digitaalajastu kirjanikele ongi kirjutamine ümberkirjutamine. Me otsime, lõikame, blokime, kleebime ja vääname, püüdes ämbritäite kaupa paska kustutades ekraanil kulda pesta. Meie analoog-esivanemad pidid lihvima iga rida, enne kui see mehaaniliselt paberile toksida. Ümberkirjutamine võttis neilt kuid, mitmeid meetreid kirjutusmasina linti ja pintide kaupa korrektuurvedelikku Tipp-Ex. Vaesekesed."