31 jaanuar 2018

"Vietnami retsept" Mart Kivastik


Ammu ilmunud ja ohtralt auhinnatud reisuraamat, nii et ega vist tutvustamist eriti vajagi. Vietnam mind seni ahvatlenud ei ole ja kartes stiilipuhast reisikirja, ei julgenud õigel ajal raamatut kätte võtta. Nüüd, mil mulle üle öö Kivastiku vaimustus kallale kargas, rabasin rõõmuga. Tõele au andes on tegemist siiski reisiromaaniga ja lugeda mõnus ka siis, kui ise Vietnamisse ei kipu. Dongi taoliste tegelaste pärast ma ju reisiraamatuid ahmingi.

30 jaanuar 2018

Uuemad trendid näoraamatus

Kuidas need uuemad trendid seal näoraamatus huvitav ka on? Mina olen igatahes segaduses. Ma tean, et aastaid tagasi laekus ohtralt sõbrakutseid kitsama silmavaate ja kollaka jumega tegelastelt, kelle nimedest ei suutnud ma välja lugeda ei nais- ega meessugu. Mõnikord ei olnud abi koguni profiilipildistki. 
Siis tuli laiguliste mundrite laine. Jõrmid tüübid, kellel muskel nii punnis, et ei tahtnud vormipluusi käisesse ära mahtuda. Nimed olid pigem nagu sellised ameerikamaised või sinnakanti. 
Paari aasta eest oli aeg soome pekkade ja jaride käes. Need vähemasti tunnistasid oma lüüasaamist kiiresti ja kergesti, kadusid ruttu.

Need lained on kuidagi jube selged ja konkreetsed. Kindlad perioodid, kindlad etnilised rühmad. Ja sõbrataotlusi ikka mitu-mitu tükki nädalas. Nuta või naera. Kusjuures ei ole need ühisrünnakud olnud seotud ühegi minu ettevõtmisega, ei otse ega kaude. Ei ole ma ise ennast kuhugi üles riputanud ega enda teada asjasse puutuvatel saitidel kolanud. Lihtsalt nii on.

Nüüd on uus ajastu kätte jõudnud. Nimetan seda väikeste eesti vanameeste ajastuks. Neid tuleb nagu sipelgaid uksest ja aknast. Ja kui asiaatide, ameeriklaste ja sommidega oli asi lihtne - polnud tarvis pealegi vaadata, et mõista, et ma neid isiklikult ei tunne -, siis kaasmaalastele pööran ma siiski oluliselt rohkem tähelepanu ja üritan mingeid ühiseid punkte leida. Ometi ei ütle mulle enamus nimesid ja nägusid absoluutselt mitte midagi.  

Nii ma mõtlengi, et mis uue aja soodumus see nüüd siis on... Kas nad on meeleheitel? Või on neil mingi kihlvedu käsil sõpradega? Täidavad nad mingit "normi", mis vaja täis saada? Kust nad tulevad, kuhu teel on, mis nende peakestes toimub? Või on nad ehk alles äsja avastanud enda jaoks interneti võluilma, kus on lahe ringi hängida. Või on nad verivärsked pensionärid, kellel ootamatult sülle kukkunud vaba ajaga suurt miskit teha pole - lapsed on surnuks joonud, lapselapsed Austraaliasse tööle läinud? Või levitavad nad mingit salajast sõnumit, püüavad mingile oma tootele või teenusele reklaami teha, kasvatades sõbralisti kõikvõimalike vahenditega? 

P.S. Ma peaaegu juba unistan, et fb sõbralistis oleksid mingid sookvoodid, sest ma ausalt öeldes tahaks juba naisinimestelt ka üle pika aja sõbrakutseid saada.

29 jaanuar 2018

"Meie küla eided La Gomeral. Üks muhe reisiraamat" Ave Nahkur

Kui teis  on vähegi lapsemeelsust ja värvi, siis ma garanteerin, see on teie raamat! Selliseid reisuraamatuid ma suisa jumaldan ja ootan. Need on mu sügiste (on see õige käänamine?!) ja talvede lootus ja aku. Muud mul ei ole, ainult sellised raamatud. Need sõnad, need värvid, need infokillud, need hoiavad püsti ja annavad särtsu :)

Te teate ju Ave pilte? Sellised lihtsad ja üheselt mõistetavad, nimetage neid naivistlikeks, kui soovite. Vot tema tekst on samasugune. See ei pane teid igavusest magama või lõuapärasid pärani kiskuma. See on lihtne, lööv ja arusaadav. Sa loed ja naudid - meie oma tüdruk kirjutab niimoodi. 

Ja siis veel need üle kahe lehekülje laiutavad pildid. La Gomerast. No mine hulluks. Paki kohver ja võta pilet ja mine (kui ta vaid ei paneks kõiki oma külalisi matkama - sport on saatanast!)

Eriline maiuspala on Ave koer Milvi. Esmalt, mõelge ise, koer, kelle nimi on Milvi. See ei pane teid naerma?! Lisaks on iga peaüki juures ka Milvi osaline. Rääkigu Ave matkamisest või aaloest või Nitrost või Kolmjalast või kõrvetavast päikesest... no millest iganes - Milvi on osaline, kenasti üles joonistatud ja kommentaar juures. Hirnu herneks noh. Nii et kelle jaoks tundub lugemine ületamatult keeruline ja tüütu, siis lugege kasvõi ainult neid Milvi lugusid, ei kurna ega tüüta, aga loo tuuma saate kätte.

Kui keegi garanteeriks, et ma paarkümne aasta pärast olen nagu Ave, siis jumala pärast, virutage need aastad mulle kohe otsa ja jätame selle vahepealse jama vahele :)

Üks pisike stiilinäide ka siia otsa:

"Maxi omanik on Paula, kes leidis ta kunagi kuskilt. Paula on hästi lahke, pidevalt naeruse näoga ja räägib inglise keelt nii kõva saksa aktsendiga, et midagi aru ei saa. Paulal on musta kräsupeaga tütar Maria, armas laps. Mees oli Paulal ka, aga ainult ühe talve, siis kadus. Paula töötab Kodaki poes ja Kolmjalg valvab poe ees. Samas võib Maxi näha igal pool. Ta kihutab tohutul kiirusel oma kolmel jalal külast külla ja esindab igas külas iseennast."

28 jaanuar 2018

Swedi visiidilt kauneid hetki

Läksin panka nime muutma ja pangakaarte vahetama, aimasin muidugi, et seal võib jamaks minna - midagi on neil ju peaaegu alati vaja maha müüa. Mis iganes süütut asja ma sinna letti ajama lähen, eelneva pooltunnikese teen tavaliselt endaga tõsist tööd. Mediteerin. Sisendan. Visualiseerin. Ja tont teab, mida veel teen. Kõik ikka selleks, et nad mulle jumala pärast ühtegi üleliigset teenust ega toodet pähe ei määriks. Enamasti olen ma osav ja letist tõustes võin rõõmsalt victory-märgi püsti visata.





Seekord kiskus kõik algusest peale kiiva. Esiteks sattusin ma noormehe juurde. Need on ju alati hullud müügimehed, naistega on palju lihtsam. Aga mu ebaõnn siis alles algas. Tüüp hakkas mulle elukindlustust ärima (millesse mul pole absoluutselt kunagi usku olnud!). Siinkohal oleks võinud kõik hästi lõppeda, kuid siis tuli midagi, mis keeras mul sees midagi pahupidi. Ta rääkis kuidas ta viis aastat maksis seda pisikest igakuist summat ja siis kuuendal aastal see juhtus: põlvemenisk ja ninaluumurd. Poiss oli noor ja rõõsa, selline keskmisest kenam, aga pärast seda avaldust suutsin ma vaid puurida oma pilgu ta ninale, et leida sealt mingeid jälgi kohutavast ninaluumurrust. No teate küll, sageli jääb kuhugi mingi õnarus või lohuke või siis on nospel elegantselt itta või läände kõver. Esmapilgul ei tuvastanud ma mingit anomaaliat, aga muidugi ei saanud ma enam rahu ja jõllitasin nii sündsalt kui võimalik edasi. 

Millegipärast ajas ka kangesti naerma. Kui ta siis edasi pajatas, kui lihtne selle elukindlustuse (või traumakindlustus või mis iganes selle nimi nüüd juba oli) korral on asjaajamine, et põhimõtteliselt teed moblaga pildi ja saadad arstile. Ja muidugi teab iga koolitatud müügimees, et asja peab isikustama ja ta jälle jutustas, kuidas ta tegi oma murtud ninast nutitelefoniga pildi ja... kuidas ma ka oma alahuult ei närinud, ikkagi ma pupsusin juba kontrollimatult naerda. Õudselt traagiline lugu, ma tean, aga no mis ma teha saan. Kõik need verised ja kõverad kujutluspildid silme ees... No oli naljakas. Lisaks mõtles mu alateadvus kogu aja, et huvitav, kas ta teeb omaloomingut või õpetati neile seda viimasel müügikoolitusel peamajas. Ja et kui õpetati, kas siis tõmmati ka kuidagi loosi, et sina, Jelena, räägid kliendile, kuidas väänasid jala välja, sina, Jüri, räägid, kuidas mäesuuskadega kuristikku kukkusid, Laura, räägib kohtumisest haiga sukeldumisreisil ja sina, mister X, räägid ninaluumurrust. Sest ega siis kõik tellerid ei saa ju ühest samast keissist rääkida. Oleks ju veidi kahtlane, kui ma satuks järgmisel korral hoopis Järve kontorisse ja sealne teller hakkaks mulle samuti oma ninast rääkima :)  Edasi ma mõtlesin, aga äkki ta on selline atsakas ja ettevõtlik noormees, kes ikka ise tuli selle kõige peale ja on ajaga oma jutu nii osavaks lihvinud. No ei tea....

Tüüp ilmselt sai selle aja peale aru, et ma ei suuda ta juttu piisavalt kõrgelt hinnata ja millegipärast ei suuda ta ka mulle hirmu nahka ajada ja ta otsustas hoopis kõnelda oma sõbrast, kellel oli ka mingi jama, aga vot sellel sõbral ei olnud seda head kindlustust tehtud ja... No aga ma ei suutnud teda endiselt jälgida, kuigi ta rääkis hästi. Siis ta vist sai ise ka aru, et vahetult pärast abiellumist ei ole mõtet naesterahvale selliseid veriseid muinasjutte rääkida ja ma pääsesin tulema. 

Siit teile soovitus - järgmine naerge kohtlaselt müügmehe jutu peale ja see muudab ta võimetuks teie suhtes :)

27 jaanuar 2018

"Stalini surm" /Armando Iannucci

Järjekordne film, mis siis venelaste autunnet kohutavalt riivas ja mille üle vist tänaseni vaieldakse, kas ja kus seda filmi näidata tohib. Kui enam nalja ka teha ei tohi, mida siis üldse tohib? Tunnistan ausalt, et pärast eelnevat lühikeseks jäänud ööd läksin ma kinno põhimõtteliselt tukkuma, aga tegelikult oli film parajalt tempokas ja tukkumiseks suurt aega ei jäänudki. Jah, esimesed 10 minutit kulus kohanemiseks, sest ma vist olin vaimu valmis pannud millekski teistsuguseks. Ikka veel on mul keeruline, kui venelasi mängivad ameeriklased, nagu mingi nihe oleks sees. Sellega harjumine võtab veidi aega. See on siiski võrdlemisi robustne satiir, taktitundelistel õrnhingedel võib keeruline olla. Ei mingi peent huumorit, ikka lapiti ja täie rauaga. Kui aga võtad mängureeglid omaks, siis edasi läheb juba valutult.

Saal oli kusjuures peaaegu täis, ometi on see vist juba mõnda aega jooksnud. Tunnistan, et olin saalis noorimate hulgas. Üks vist oli minust noorem, muidu üldiselt vanem seltskond. Nemad vaatasid ilmselt teise pilguga, võib-olla kippusid kõrvutama ja ajalooliste faktidega võrdlema. Naerupurtsatusi kostus siiski päris tihti. Mina vaatasin filmi siiski võrdlemisi puhta lehena. Loomulikult olen kõiki neid nimesid kuulnud, aga tunnistan ausalt, detailselt ma nende elust ja olust ei tea. Seega olid Malenkovid, Beriad, Žukovid ja Stalini lapsed minu jaoks lihtsalt värvikad karakterid. Aga ka nii oli tore vaadata. Kõik piisavalt üle võlli keeratud. Kreisi kuubis.

26 jaanuar 2018

"Kukeseene kuulamise kunst" Valdur Mikita


Ma ei väida, et see on halb raamat või räägiks valedest asjadest. Oh ei, mulle endiselt meeldib, et on keegi, kes söandab selgelt ülistada meie siinset maalapikest ja müstilis-arhailist rahvakildu. Kes leiab üles ja hindab, mis meis on suurt ja vägevat ja mille poolest teistest erineme. Iseenesest teeb ta seda rahulikult, muhedalt, tabavalt. Selline tore lugemine.
Ent see kõik oleks nagu juba olnud. Eelmistes raamatutes. Mulle näis, et lugemist jätkates jääks ma justkui mingisse ühte rattasse jooksma. Et tuumakamalt ja põhjalikumalt on see kõik juba eelmistes kirjatükkides olnud. Nojah, kukeseened vist on uuem lisandus. Samas seentekeskne on Mikita lähenemine ka varasemalt olnud. Võib-olla see kõnealune raamat on nüüd siis sobilik neile, kes eelmiste kohta ütlesid, et need olid liiga rasked või keerulised. Nemad võiksid just "Kukeseene..." raamatuga Mikita ette võtta.

25 jaanuar 2018

"Visa hing Ott Kiivikas" Kaire-Külli Vaatmann


Kujutage nüüd ette raamatukogutädi nägu, kui ma sellise hirmuäratava kaanepildiga raamatu letile vedisin. Mul endal oli ka natuke hirmus ja enamus ajast ma peitsin selle kaanepildi hoopis allapoole. 

Kulturismi- ja spordihuvi mul teatavasti ju ei ole (sport on saatanast, ei väsi ma kordamast, eks ole!), elulooraamatuid eriti armasta, seega saab olla vaid üks põhjus - Viljandi. Nii ongi. Raamatu peakangelasest mul suurt isiklikke mälestusi ei ole, aga vot tema ema on küll äge naine. Minu jaoks oli palju aastaid Kiivikase ema ja Viljandi kohviku vahel suisa võrdusmärk. Kiksiks hüütav ema ei tööta seal ammu, vist ei elagi enam Viljandis, ja Viljandi kohvikusse ei ole ma enam aastaid sisse julgenud astuda, aga mõnus nostalgia on ometi. Selle raamatu tugevus kusjuures ongi ema ja poja suhe, mis on lagusest saadik väga kindel ja tugev olnud. Emast on juttu palju ja ainult hea sõnaga.

Muidu on see nagu need elulooraamatud ikka: selline must-valge lähenemisega ja lihtsake. Algame lapsepõlvest ja jõuame tänasesse välja. Meenutame nii palju kui jaksame, kribame üles ja valmis ta ongi. Vaatenurk on siin samuti ainult üks - Oti poolt vaadatuna. Mis on ühelt poolt ju ka arusaadav, teisalt need, kellele ta ehk veidi haiget või ülekohut tegi (kuigi ta vist ei teinud, aga lihtsalt... kõik ehk ei taha oma musta pesu raamatu lehekülgedele laiali laotada), tahaks võib-olla omapoolse kommentaari lisada. Ei tea. 

Ma kahtlustan, et raamatu autor on siiski üsna tõetruult Otti kujutanud. Selline siiras ja lapsesuine, samas väliselt viisakas tundub ta ka oma esinemiste ajal. Küllap on siis see temalik raamat. 

24 jaanuar 2018

"Kunst" / Von Krahl, EMTA, Tallinn Art Space Galerii

Foto: Von Krahl
"Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult. 
15 aastat parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal."
No see ütleb kõik. Nii just oligi. Mulle tundub, et hea oli nii tekst ise kui ka noorte meeste näitlejatöö. Ma ootan neist palju, olgu nüüd olla. Eriti meeldis mulle Serge´i osatäitja, kes iganes ta oli, ta oli sedavõrd kümnesse, et ma ei saa praeguseni aru, kas ta ongi nii hea või oli ta lihtsalt sellesse rolli nii sobiv.
Saar aru, et etendust mängitakse erinevates galeriides ja ateljeedes. Seekord siis Pirni tänaval. Tagatoas üleval Lapini näitus ja kena alastipilt. Oli kena küll, mis ma ikka kurdan siin. 

23 jaanuar 2018

Pudel pähe


Schönbrunni lossi orkester tuli  uusaasta kontserdist tuttava kavaga Eestisse. Konkreetne orkester siin maal esimest korda. Kõik tore, ei ütle ühtegi paha sõna. Lood olid kõik tuntud ja kuulsad, kogu etenduses kõvasti show-elemente. Selline kerge, tore, humoorikas. Esmaspäevaõhtus ei oleks teil raudselt midagi targemat teha olnud. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma sain esimest korda elus aru, et kultuur võib olla ka tappev, või vigastav. Istusime 1. rõdul. Olgu öeldud, see on päris kõrgel võrreldes parteriga. Rõdu esimeses reas oli üks pisike seltskond (mitte mingid verinoored ja matsirahvas), kes istusid paika ja siis pani keegi joogiga klaaspudeli veerekese peale. Selline avatud ja lahtine rõdupiire. Jube ebameeldiv vaadata. 

Ja ei läinudki kaua aega, kui tuli keegi veel vanem daame, kes libistas toetamiseks kätt mööda käetuge ja kelle ahter ehk oli ka tubli keskmise jagu ja kelle möödumise tulemusel see eelpool nimetet pudel pudenes. Rõdult alla. Päris alla. Lihtsalt kukkus. Vaikus. Siis purunemise klirin. 

Vist läks õnneks ja seekord ei olnud veel rahvas jõudnud koguneda saali ja konkreetselt seal ei istunud kedagi. Aga pudel kukkus mitu meetrit. Ma ei oleks tahtnud, et sel hetkel oleks mu pea seal parteris olnud. Mu suhtumine parteris istumisse muutus kardainaalselt.

22 jaanuar 2018

"Minu Indoneesia" Berit Renser


Pilk, millega Berit Renser maailma vaatab, meeldib mulle. Tema püüe teada saada, mõista, põhjendada, analüüsida. Võimaluse korral huumoriga vürtsitada või vastu vaielda, tekitada dialoogi. Nagu autor isegi ütleb, on Indoneesia siiski hoomamatult suur ja mitmekülgne, et seda kõike ühtede kaante vahele suruda. Nii ongi. Ja seda on ka tunda. Samas jääb viimasele leheküljele jõudes siiski tunne, et mida oli võimalik selgitada, seda ta ka tegi. Lihtsalt ongi nii, et killukesi siit ja sealt, erinevatest ajahetkedest ja erinevatest Indoneesia külastustest. 

Aga kogu see kirju-mirju maailm on mõnuga lugejani toodud. Lõpus lühikest peatükki Balist lugedes tabasin end mõttelt, et Beriti Bali-raamatut oleks kangesti tahtnud. See oleks andnud siira ja põneva ülevaate. Balil käivad praegusel ajal ju paljud, aga ausalt räägivad vähesed. Kas ei taha või ei näe, ma ei tea. 

P.S. Ei kontrollinud küll hetkel üle, aga mul on karvane tunne, et kui te tahate raamatus kirjeldatud telestuudios käigust visuaalset ülevaadet, siis näoraamatus tegelikult ringles/ringleb üks muhe klipp. Otsige natuke, ehk on see endiselt olemas seal.  

21 jaanuar 2018

3 naljakat seika, mis ma seoses abiellumisega talletan

Liigsetesse detailidesse laskumata, ent rahuldades teist osade uudishimu, ühtlasi tunnistades oma lünklikku mälu, leian ma, et on tõepoolest kolm fakti, mis võiks siia talletada.

1. Abielusõrmus. Klaassiga.

See on üle mõistuse raske, seda ma ütlen. Kui sa astud sisse ainult ühte suvalisse kullapoodi, siis võib sul isegi hästi minna. Nimelt mõni pood müübki vaid paari varianti ja vsjoo. Jube lihtne valida, veerandtunnike ja töö tehtud. Kõige hullem on aga see, kui minna sinn Viru keskuse Hobujaama poolses küljes asuvaid kullapoode kammima. Seal oli kahes poes selline valik, et migreenihoog on kohe garanteeritud. Seal olid ühtlasi ka minu lemmikud, aga kuna neid oli nii palju ja ma ei suutnud valida, lisaks ei jõudnud me teisepoolega ka kompromissile, siis jäigi valimata. Etteruttavalt olgu öeldud, et sõrmuste osas me üksmeelt ei saavutanudki :) Ma loodan, et see ei ole mingit sorti enne :))))) 
Igatahes. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas me päris esimest korda üldse Ülemiste keskuse kullapoodides tuuseldasime. Üldiselt on vastava sooviga müüjanna poole pöördudes esimene  küsimus: "Kas klaassiga?"
WTF?!?!😨😨😨
Kuna mina olen pikkade juhtmetega ja pigem seedin asja kaks päeva, kui kohe pärima hakkan, siis mina oleksin murekorts otsmikul kohe minema kõmpinud sealt. Minu teispool on siiski härjal sarvist (loe: müüjal natist) haaraja ja nõudis koheselt selgitust, miks peaks ta ostma klaasiga abielusõrmuse?
Noh, teadupärast on pooled kullapoenäitsikud pigem vene keele mõjutustega ja neid huvitas esimese asjana, kas kunded tahavad "klassikat" või mitte...

2. Allkiri

Teile võib üllatusena tulla, et ka mina olen kord olnud pisike tüdruk romantiliste unistustega. See tähendas tavaliselt seda, et kui kooli ilmus mõni uus ja maru ilus poiss, siis hakkasid tüdrukud vahetunnis nö uut allkirja harjutama. No et kui peaks uue poisiga kunagi pulmadeks kiskuma või nii... 
Ja üleüldse, ma olen juba korra abielus olnud ja t e g e l i k u l t ju teadsin, et tuleb kogu see uue allkirja teema päevakorda, aga novat, ma unustasin selle ära. Tähtsa päeva eel ärkasin ma keset ööd karjatusega, et ma pole uut nime kordagi proovinud läbi kirjutada. Kahjuks oli kell juba nii kõvasti üle kesköö, et polnud kuigi tark tegu sellega ka siis algust teha. Otse loomulikult läks ka hommikul kiireks ja ... Täiesti tuksis värk, ma ütlen. 
Õnneks on asjalood siiski nii seatud, et sain veidi "ajapikendust". Sellel kõige tähtsamal hetkel tuleb ju siiski veel vana allkiri anda. Juhtus aga sedasi, et kuna mul on kange kihk reisile siiski juba uue nime ja dokustaadiga minna, siis tunnike hiljem kimasime me juba Lasnamäele romantikat tegema, sinna politseimajja eks ole, kus ülejäänud sada tüüpi nihelevad kannatamatult dermatiinistmetel, järtsinumber higises pihus. Seal saabus siis esimene vaba hetk uut allkirja õppima hakata. Väga sürr, no tõesti.
Nali aga ei seisnenud siiski veel selles. Toored ja konarlikud need pookstavid ju olid ja see imekitsas ja libe ekraan, kuhu passi tekkiv allkiri tuleb mahutada, ei teinud ettevõetud ülesannet sugugi lihtsamaks. 
Aga pagan küll, ma sain sellega hakkama! Ma tundsin end võimsana nagu Bruce Willis mõnes märulis.
Mae püüab pingsalt allkirjaga esimesest tähest kaugemale saada 
Lahkusin õndsal ilmel teenindusest, et siis ülejäänud päeva vääriliselt nautima hakata... Kui helistati teenindusest, et te panite avaldusele endise allkirja. Vaidlesin sõjakalt vastu, et ei pannud, vaadake veel kord. Tädi oli vankumatu nagu tinasõdur ja raius oma. Ega´s midagi, kui tagasi siis tagasi. 
Otse loomulikult olin ma paprile pannud õige ehk uue allkirja, kuid no olgem ausad - selle varasemalt ekraanile kribatud allkirjaga oli sel ikka võrdlemisi vähe midagi ühist. Tegelikult, algus ikka oli, aga no lõpp vajus totaalselt ära. Sinna lõppu olin ma aretanud mingi surra-murra, umbes sellise nagu tekib siis, kui täie vungiga kastmisvoolik lendab kogemata käest lahti ja juba viskleb igas suunas suvaliselt. No mul viskles lihtsalt pastakas niimoodi.  Iseenesest täitsa okei muidu, aga katsu sa teisel korral seda sama mustrit viskama saada :) 
Tädi siis lasi neid (õnneks arvutis eelnevalt täidetud) avalduseblankette välja ja mina uhasin alla kirjutada. Siis võtsime kõik blanketid ette ja võrdlesime, et milline tekkinud allkirjadest kõige enam vastaks sellele, mis sinna programmi ekraani kaudu oli juba saanud.

3. Tutikud

Siinsed blogilugejad on üsna targad, seega teile see ehk ei tundu naljakas, aga mina, ausõna, ei teadnud midagi tutikutest. Jumestaja kõneles üle keskmise head eesti keelt, aga ikka veidi nurgeliselt raiudes. Nii et kui ta ühel hetkel hakkas arutlema "tuutikude" üle, olin ma üks väga suur küsimärk. 
No igatahes ma oma "tuutikud" sain. Oleks võinud muidugi ka olemata olla. Nagunii oli mul salongist lahkudes esimene mõte koju helistada ja lasta silmapesuvesi pajaga tulele panna - läheb suuremaks silmapesuks. 

Samas, kui nalja ei saa, siis mina ju ei mängi. Nii et lõpp hea, kõik hea.😂

20 jaanuar 2018

"Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas" Karl Ove Knausgård


Karl Ovega olen ma pikad vestlused maha pidanud. Kui see raamat eesti keeles ja e-raamatuna ilmus, siis ma juhtusin olema vist Viljandis külas ja mul oli kangesti vaja paar tundi aega sisustada. Nii ma siis lugesin seda ekraanilt. Teadupärast on mul tugev allergia ekraanilt lugemise suhtes (ärge küsige, kuidas ma enda või teiste käsikirju olen seni suutnud niimoodi lugeda), nii ma talle korvi andsin ja asja katki ka jätsin.

Aeg aina läheb ja nii üks kui teine, vana ja noor, mees ja naine on ikka kiidusõnu puistanud Karl Ove aadressil. No kuidagi imelik hakkas juba, et äkki mul on mingi puue või mõni muu kahtlane asi, et peaks ikka lugema. Enne kui ma lubasin Karl Ove üle raamatukogu lävepaku endaga kaasa, lugesin talle korralikult sõnad peale. Jutt olgu mahlakas, huvitav, aus ja otsekohene, soovitavalt ka natuke naljakas, mingit jama ei hakka mulle ajama. Karl Ove lubas kõige ausama paipoisi ilmega. Mina uskusin ja riskisin koguni teise osa ka kohe kaasa haarata. No et äkki on nii hea, et vaja ruttu ka järge hakata lugema.

Kurjam, ei saa ikka neid Skandinaavia herr´e uskuda. Mõned helged momendid tal ju on. Räägib nii nagu torust tuleb, otse ja ausalt. See mulle meeldib. Selline olmekirjandus, mis mulle sageli täitsa meeldib. Ja nagu mulle vihje poetati, siis teine osa ehk passib mulle eriti - juba saan aru jah, kuhu teemasse see tüürib :) Ilmselt olen ma selles osas Karl Ove naisvariant :) Ootan huviga. 

Siin esimeses osas aga... natuke oleks maha tahtnud kraapida. No mitte ei viitsi nii põhjalikult ühe maja koristamisest lugeda, et ikka mis vahendiga ja kustkohast ja mis värvi kummikindad olid eile käes ja millised täna. Sedasorti detaile ma kümnete lehekülgede kaupa vist väga ei soovi lugeda. Muidu oli siiski tore ühe mömm-mehe mõtteid ja pajatusi lugeda. Noore mehe anarhistikalduvustest, see igipõline võitlus maailmaga. Soov aina lammutada ja lammutada... aga kas ja kes ja millal siis midagi uut üles ehitaks,vaat sellest ei saanud hästi aru. Aga noh, eks need noored on igal ajastul sellised olnud. 

Seega, vaimustusest kiljuma ei pannud, teist korda üle ei loe ka noaga ähvardades, aga teise osa võtan peagi siiski ette. 

P.S. Kuigi see tekst on sellise kahtlase väärtusega, tundub tõlge mulle üllatavalt hea. Oli mitmeid üllatavaid sõnaleide. Mõned küll tuttavad, ent kirjanduses vähe kasutatud, teised puhta võõrad. See on juba midagi, mis mul vere käima paneb :)

  

19 jaanuar 2018

"Tagasitulek isa juurde"/ Linnateater


Nimekate ja staažikate näitlejatega, aga siiski kergelt rabeda olemisega etendus. Iga näitleja üksikult võttes tegi ju võimsa soorituse mu meelest, aga tervikpilt ei kandnud välja. Trass oli üle ootuste hea, kuigi loomulikult eksles etenduse kestel korduvalt mõte Ulfsaki juurde. Tekkis kohe pilt silme ette, kuidas tema oleks liikunud, rääkinud, need näoilmed. Ja ei, ma ei taha sellega öelda, et Trass oli halvem või parem, mitte selles mõttes, vaid lihtsalt... tekkis selline kujutluspilt kogu aeg.
Humoorikama poole pealt olid võrratud muidugi Külli Teetamme mängitud teenija ja Rain Simmul. Lõbusamaid noote oli loosse vahepeal hädasti vaja ja nemad need tuua ka suutsid. Ah jaa, ja siis veel Piret Kalda imeline muutumine: kui ta keksis ja lendles tantsusammul, ülilühike ja õbluke nagu ta on, üle lava, lillepärg peas, pikk hele palmik seljal, kadus kulisside taha... ja tuli järgmiseks lavale kronksus vanaprouana, hõbedane poisipea, prill ees ja põlved reumast kanged (või millest nad tavaliselt kanged on vanainimestel).

Lavakujundus oli võrratu. Leidlikult nutikas ja väga nauditav (Vladimir Anšon). Mõeldakse ikka häid asju välja viimasel ajal.


Lihtsalt... see etendus ei haakunud eriti eilse päeva kui sellisega, eks ma seepärast ka veidi hambad tangis teise vaatuse ära istusin. Vahel olen vaadanud ja mõelnud, miks mõni tool on pärast vaheaega tühjaks jäänud. Et kas tõesti inimestele ei meeldinud või mis. Nüüd ma saan muidugi paremini aru - vahel lihtsalt ei passi konkreetne päev ja etendus kokku. Juhtub. Mul juhtus ka.

18 jaanuar 2018

"Mind ei ole kodus. Läksin mehele"

Ma olen alati tahtnud välisuksele, ikka väljapoole eks ole, sellise kirjaga silti panna. Üks kord varem on ju juba ka põhjust olnud, aga jah, ajad on ammu sellised, et ega keegi niisama ukse taha nagunii satu. Kellele ma seda silti siis ikka sinna riputan! 

Õnneks on vähemasti blogi olemas, mõtteline virtuaalpesa ju seegi. Ja siin ei ole väravaid ega fonolukke, siia saab ikka meelega ja kogemata külaline ära eksida. Ja mina saan siia tänaseks päevaks just sellise teate üles panna nagu vaja on. Tont seda teab, äkki ei tulegi rohkem võimalust :)

Igatahes täna mind ei ole. Reedest tahaks jälle olemas olla, aga kuna sülearvuti tuli saarelt laadijata, siis ma veksleid välja ei käiks. 

17 jaanuar 2018

"Armastuse vormid" Mart Kivastik


Vist minu esmatutvus Kivastikuga, seni olen vältinud. Tundus selline... karvaselt ebausaldusväärne, et tegemist raudselt masendunud agulijoodikuga, kelle lugemiseks raske leida sobilikku meeleolu :) Oh kuidas mulle meeldib mu ekslikkus! 

Tegelikult ikka kaarega üle prahi. Tõsi, siin on lühikesed lood, kõik vist artiklitena ajakirjanduses varem ilmunud, mulle uus kraam. Tükatiseks haaramiseks just paraja pikkusega kõik. Juttu siin nii teatrist, filmist, Eesti elust, mõnest reisist, esivanematest jpm. Ent kõik on tuumakas, muheda muigega suunurgas, vajadusel ka sarkasmi pritsides. Mulle meeldis. Tahaks veel. 

16 jaanuar 2018

"Armastuseta"/Kärdla


Põnev hetk, mil pole selge, kas praamid täna liiguvad või mitte. Või kui liiguvad, et kas ja keda peale pannakse. Hoiatused anti juba eile. Mulle õudselt sellised asjad meeldivad, tõsiselt, ma pole sugugi irooniline praegu. Mulle tegelikult ka meeldib kui minuti pealt planeeritud kavas mingid ootamatud keerised tekivad. Nagu ma sageli ütlen, teravaid elamusi on ikka vaja :)


Aga enne kui tulid tuuled ja madal veetase, enne oli Andrei Zvjagintsevi "Armastuseta" Kärdla kinos. Kärdla kinos meeldib mulle muuseas sellepärast, et seal seinad ei vappu ega värise, kuuleb ikka omaenda mõtteid filmi ajal. Ja muidu on ka tore. Ja et pärast saab läbi kottpimeda saare kodu poole sõites filmi üle arutada. Linnas saab ju ka, aga see kolm peatust trammiga ei loo õiget atmosfääri. 

Film oli jõhkralt hea. Esimesed minutid ma küll kergelt kartsin, sest tulid vääegagi pikad ja sugestiivsed kaadrid. Kujutasin ette, et sellises tempos ei ole võimalik kuhugi jõuda. Või siis peaks film olema viietunnine. Õnneks ei jäänud see lõpuni selliseks.

Filmi väärtus seisnes minu jaoks juba ainuüksi uudses olustikus. Mulle kui hõredale kinokülalisele on jäänud enamasti ette masendava olmega vene filmid. Inimesed, lood ja saatused on asetatud kesk dekoratsioone, milliseid oleme juba mitukümmend aastat näinud. Siin on aga põnev jälgida tänapäevase keskklassi venelaste elu, kogu ilus ja valus. Ilustamata tõde kõige selle kohal ähvardava kirvena rippumas. Inimsuhted seda keerulisemad. Pealiskaudsus, hoolimatus ometigi nii samasugused kui lihtrahval. Nutiajastu teravad pisted igas sammus tunda. 

Ja mustrid, ikka ja alati need muutumatud mustrid. Kes pole lapsena armastust tunda saanud, ei oska või ei suuda seda ka oma järglastele anda. Olgu selle näiteks naispeaosalise Ženja suhe emaga ja oma pojaga. Või perepea Boriss, kellest poisile isa ei olnud ja kelle suhtumine uue naisega saadud lapsesse lõi lahtise käega vaatajat näkku filmi lõpukaadrites. Kui lihtne on jääda sama teed ringiratast astuma, kui raske on teha see esimene mustrit muutev samm. Nad kumbki ei teinudki seda. Üks abielu lõppes, aga see viiv, mis meile nende uutest eludest näidati, ei andnud tunnistust õppetundidest.
Masendavalt võimas loo esitus, ma ütlen.

Tõetruu keel, sealhulgas kehakeel, olid selle filmi lisaboonuseks. Ehedad kaadrid. Ja eriti meeldis mulle, et kui poiss kadus, siis kadus ta ka vaataja jaoks. Ei mingeid ebaloomulikke ja kunstlikke vihjeid publiku silmadele või paralleelset jutustusmeetodit. Sellised filmid taastavad mu usu kinokunsti.

15 jaanuar 2018

"Valede kataloog. Inglise aed" Tõnu Õnnepalu


Lõpetasin Õnnepalu paar päeva tagasi, kuid on huvitav vaadata, kuidas tema mõtted vaikselt mul peas edasi ketravad. Jätkuvalt. Üleüldse on see üks aeglaselt kulgemise raamat. Natuke kõigest ja kõigile, võiks öelda, et universaalne, ent need universaalsed asjad teadupärast ei kõlba lõppkokkuvõttes millekski, seega jätan selle määratluse siiski ära :)
Elu näinud inimese tarkust on tema sõnadesse siginenud, see oli tore. Enda noorusaegsete veiderdamiste pealegi on ta hakanud tagasi vaatama, kritiseerima...

"Valede kataloog" on kirja saanud peamiselt siin, kus minagi hetkel olen. Tõsi, saareelu on temal rohkem aia harimine, lindude kuulamine ja mõtisklemine. Ikka on vaja mõtelda, pidada mõnus olema. Liigse mõtlemise häda on ainult see, et see masendab inimest. Õnnepalu pole ka selles osas erand, temal näikse olevat tõsine depressioon kallal. Ma ise arvan, et kuniks tal sõrmed siiski mullas on, veab ta sellest välja. Töö aitab, on alati aidanud. See on ka üks põhjus, miks ma ei julge end päriselt saarele matta. Siia võib kergesti lõksu jääda. Siin sündinu tuleb sellega toime, kuid sisserännanu enamasti mitte. Tema peab ühe jalaga ikka mandrile jääma. Nii ei kaota end päriselt ära. Õnnepalu vajab ka neid minemisi-tulemisi, äraolemisi. Iga inimene vist vajab...

"Inglise aed" üllatas mind meeldivalt mõõduka tasakaaluga. Oleksin olnud nördinud, kui see oleks sisaldanud vaid lõputut kiidulaulu. Sest vanal heal Inglismaal on päris paljud asjad mädad, aga me usume ikka veel seda pähe tambitud kuvandit suursugusest, targast ja edumeelsest maast ja rahvast. 
Minu erilised lemmikud olid otse loomulikult need lossi omanikud, kus ta need nädalad aedniku tööd tegi. Olgu öeldud, et ta lootis saadava teenistusega kompenseerida loobutud kirjanikupalka. Numbrite poolest vist ebaõnnestus, aga kogemuse osas raudselt võitis.

P.S. Panen endale siia märksõnaks Õnnepalu punane postkast... eks peab sellest kunagi pikemalt kirjutama. Kui kiire mööda saab või millalgi siis...

14 jaanuar 2018

Valge heteromehe kaitseks

Ma otsustasin rutiinist välja murda ja vaadata telerit. Hommikusöögi taustaks. Sellist nalja pole enam aastaid muidu juhtunud. Sattusin "Hommik Anuga" vaatama. Just lõpetasin. Vaimustusin. 

Kuigi Kirss loomulikult püüdis intrigeerida ja ka muidu äge olla. No eks enne järgmise nädala esilinastust teisiti ei saagi. Aga ma pean tunnistama, et tal oli paljudes asjades tuline õigus. Eriti, mis puudutab valget meest. Teadupärast on valge heteromees ka minu suur lemmik. Viimasel ajal tambitakse aga kõige enam just teda. 

Tema sõnavõtt #metoo liikumise ja viimatise Oscari gala mustade luikede paraadi kohta - suurepärane. Mu usk normaalsusse taastus veidi.

12 jaanuar 2018

Ma kingin sulle pesukaitsme!

Mul on suisa kahju, et ma nii harva netiavarustes kolama satun - kui paljust heast ma küll ilma olen jäänud?! Näiteks sain ma täna teada, et kohe-kohe on tulemas mõned põnevad õpitoad (kiirustage, seltsimehed, kiirustage!), millest te ehk ei taha ilma jääda.

Näiteks pesukaitsmete valmistamise koolitus. Oled juba käinud? Viimane aeg, ma ütlen. Sa ei pea neid isegi mitte üleliia palju vorpima, sest tõele au andes, need on korduvkasutatavad. Lisaks, ära muretse, kui sa ise ei taha või ei vaja, siis soovitatakse kirjas lahkelt, et võid selle valmistada hoopiski sõbrale. Väga lahe, ma ütlen.

Mu läks täiega sõitma. Kuidas ma koolitusel (või hiljem kodus) endamisi nuputan, kes on need sõbrad, kellele üks tore pesukaitse meisterdada. Ja kui mitmele üldse teha. Pagan küll, see on suur privileeg ju, kui ma kellelegi selle teen. Ja siis hakkan vaikselt nokitsema, kogu aeg mõlgub mu meeltes armas Mari või Maali, kelle heaks ma näpud villi lõigun ja meisterdan. Aga see on veel lihtsam osa mu fantaasiast.

Milline on see ideaalne hetk mu erilise kingituse üle andmiseks? Kas mõnel tähtpäeval. Jõulupuu alla ehk poetada? Aga kas siis ikka kaart ka juurde lisada... Või ehk sünnipäeva-praasdnikule sisse sadades? Ülevoolavalt pulbitsedes rõõmust sirutada see kõigi külaliste ees õhtutähele pihku. Samas ega ei peagi seda nii suurelt ja laia joonega ette võtma. Ehk libistada see järgmisel korral Maaliga tänaval kohtudes talle pihku või mantlitaskusse - palun, siin on sulle minult üks väga eriline kingitus, erilisteks hetkedeks... 

Ja ometigi liigub mu mõte veel siitki edasi. Kingitustega on ju veel ka see komme, et järgmisel korral kohtudes arutatakse, et kuidas meeldis või kuidas oli. Kas oled seda raamatut juba lugenud, mis sa arvad? Kas käisid spaas juba ära? Tead, jah, ma kasutasin seda lõhnaõli, küll püsis kaua ja lõhnas hästi. Riputasin sinu kingitud maali nüüd sinna elutoa tagumisele seinale, sobib nii hästi tapeediga. Oi, tead ma nüüd ainult sinu kingitud pesukaitset kannangi, nii mugav (sinna juurde võiks Maali teatraalselt veel ka tagumikku vängerdada, näitamaks, kui mugav kogu see asjandus ikka on). Või et...tead, see ei kõlvanud kuhugi, sa peaksid ikka mingist teisest materjalist selle järgmisel korral tegema. Ah soo, no ma lähen siis uuele koolitusele. Kas muidu imas hästi? Mulle see muster üldse ei meeldinud, äkki saad järgmine kord kasutada südamekestega kangast?
Okei, ma tõmban nüüd pidurit, sest see läheb juba käest ära :)


P.S. Taaskasutust ja oma kätega asjade tegemist ma hinges enamasti siiski pooldan. Lihtsalt, minu sõrmed on kõigeks selleks liialt töntsid. Ja mõne asja valmistamine on veidi veidram... Ja vahel on mõni reklaamtekst kergelt... hm... üle vindi. Nii et palun vabandust!

"Mamma Engalandi miraaž" Eduard Tüür


Esimene raamat passis mulle paremini. Koosneb seegi ju lühikestest lugudest, milles segunevad autori reaalsus ja fantaasia, ent sedapuhku on liiga palju üle võlli keeramist. Jääb tunne, et autor püüdis kõik, mis tal salves on korraga välja tulistada. Kokkuvõttes tekib aga üks paras tohuvabohu, milles minul igatahes oli natuke keeruline orienteeruda. Mõned toredad lood siiski olid, seda muidugi. Ja jätkuvalt meeldis mulle autori tütar, kes on paljudes lugudes teda saatmas. 
Tahaks öelda, et võta veidi tuure maha, aga laias laastus jätka samas vaimus. 

10 jaanuar 2018

"Kaks vaest rumeenlast" Linnateater


Autor: Dorota Masłowska
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Kalju Orro, Epp Eespäev.

 Ma tulin sealt just äsja. Nii värskelt ma enamasti ei pane isegi mitte kaht lauset ühe etenduse kohta kirja. Täna tundub mulle aga, et vahet pole, ega ma homseks targemaks saa. Kõige ausam vastus on, et ma ei oska midagi öelda. Ma ei tea, kas see oli hea või halb. Ei tea. 

Esimese pooltunni (see oli muide ühevaatuseline etendus, nagu nii sageli viimasel ajal - varsti ei oskagi enam pikemaid asju vaadata) mõtlesin ma üha, et ma tahan oma piletiraha tagasi. Ausalt. Linnateatrisse ma lähengi sellepärast, et ma ei peaks vaatama seda, mida televisioon igal õhtul mulle ette söödab (olgu need Heeringad või Papad-mammad või need mingid komöödiaõhtud jms). Olgu selleks komöödia või draama. Üks teatav labane tase, naeruvääristamine, mida ma tõesti ei taha.  Kuigi ma mõtlesin kogu aeg, et mu 10-aastane elu õieke oleks seal olnud omal kohal, ta oleks fännanud, naernud, itsitanud, pupsunud. Koos teistega. Edasi läks õnneks siiski veidi paremaks. Ma ei tea, kas see on kivi teksti autori või lavastaja kapsaaeda. Ma ei karda roppe sõnu, mu lugejad teavad seda. Ei karda ka labaseid stseene. Laske käia, kunsti nimel! 
Ent kõik siinne oli nii klišeelik, labane, olnud.

Nüüd ütlesin kõik halva ära, kergem hakkas. Head juttu on ka, see puudutab näitlejaid ja nende tööd. Päriselt, ma nautisin. Kõik kiidavad Kõrvet - ma ka. Nii mittetemalik ja nii hea. Ehe ja päris. Aadli oli tavapärases headuses. Tegelikult oli ta võimas, ent paraku on ta nii palju sarnast juba teinud, küllap on kuhugi samasse auku kinni jäänud. Kas kunagi sellest välja ka rabeleb, ei tea... Reemann, Eespäev, Tabor jt olid ka kihvtid, sellised koomilised ja vägevad etteasted. Tervikut ei moodustanud lavastuse mõttes, aga nad olid suurepärased.
Nii et näitlejatööle tahaksin anda maksimumpunktid, päriselt. Aga kogu lavastus, see minu jaoks ei olnud  tasemel. Aga ma kinnitan, üldiselt publikule see meeldis. Naerdi palju ja kõvasti, mõni täitsa pidurdamatult.
Lugege siit välja, mida soovite...

Rohkem seksi, vähem sitta, ehk "Sa pead kedagi teenima" Peeter Sauter


Sauter on Sauter on Sauter on Sauter. Ja sellega on kõik öeldud põhimõtteliselt. Kellele ta juba varem ei meeldinud, see kõndigu raamatust kaarega mööda, kellele meeldis, see on ilmselt juba raamatut lugenud, sest tegelikult on see ilmunud üle-eelmisel aastal. Mina leidsin selle Marca blogist. Mina, vana pervokirjanduse austaja, loomulikult ei kõhelnud ja tormasin padavai raamatukokku. Lugesin läbi ka, päris ausalt. Lehekülgi vahele ei jätnud, diagonaalis ei tormelnud. Kirjanduslikku väärtust hinnata ei oska, võib-olla seda polegi. 

Selline argikirjandus, piinlikult aus. Vist. Ega võrreldes varasemaga palju muutunud olegi. Endiselt detailne ülevaade oma öödest ja päevadest, lähedastest. Vaatan, et eelmise raamatu olen ma kõige lühemalt ja tuumakamalt võtnud kokku siin. Ehk siis vähem seksi, rohkem sitta. Kui sama liini jätkata, siis peaks ütlema, et seekord on vastupidi. Rohkem seksi, vähem sitta.Või noh, ega seda esimest kah nagu eriti pole, ainult alguses, hiljem saab ikka peris otsa, aga no ta vähemasti kirjutab sellest kogu aeg. Vetsumemuaare on ka, aga märksa vähem. Ma nii meditsiiniliseks siin ei hakkaks minema nüüd vist.

Põhimõtteliselt on see ühe abielu lugu. Väga eriskummalise sealjuures. Sauter abiellub paarkümmend aastat noorema Lauraga (mitte see ei ole eriskummaline) ja siis nad hakkavad abielu mängima. Kodu mängimiseks ei saa seda nimetada, sest ega nad nagu koos ei elagi. Pere mängimiseks vist ka mitte, sest rohkem liikmeid selles peres ei ole ja vist ei tule ka. Ja kuigi lugeja saab just nagu kõigest ja kõike teada - ikkagi üle 500 lehekülje -, siis jääb ometi midagi selles suhtedünaamikas varju või mõistetamatuks. Sauter jätab naisest mulje nagu see enamasti vaikiks, nii et naispoolest endast me nagu hästi sotti ei saakski. Ja see vaikiv naine siis kogu aeg solvub, vihastub, kõnnib vaikides minema, kaob päevadeks, isegi telefonis peamiselt vaikib, magab pruunides dressipükstes, mida Sauter siis vajadusel peab jalast tirima jne. Sauter vaeseke siis aina  kraabib ta ukse taga, ajab telefonitsi taga, veab poest süüa-juua. Kusjuures Sauter ise on selle kõige juures töötu ja joodik, mistõttu ei olegi võimalik kogu aeg seda va head ja paremat Maximast tüdruku ukse taha passida. 

Et siis selline abielu ja selline lugu. Võrrelge enda omaga. Elu tundub kohe ju täielik lill :)

Suhe Siskiniga, oma 9aastase tütrega, tundus siiski veidi liiga pervo. Mõtlen kogu aeg, et kas Siskini ema ka neid ridu seal raamatus loeb ja mis tundeid need temas tekitavad...

Ma olen usin raamatute soovitaja. Kui ma loen üht raamatut, siis mul sageli kajab seesmiselt vastu, et kellele minu sõpradest-kaasteelistest võiks see passida. Pean tunnistama, et seda raamatut ma ei oskakski kellelegi soovitada. Omal vastutusel võtate, nõus?

09 jaanuar 2018

"Rohelised kassid"



Eesti filme tuleb ikka hirmsa hooga. Mulle sobib. Kuigi Puustusmaa on veidi kahtlane. Reklaam ja jutt alati kordades vingem kui asi ise. Nii ka seekord.

"Peategelased - kaks vana pätti Markus (Tõnu Kark) ja Eduard (Sergei Makovetsky), kes on enamuse oma elust trellide taga veetnud, saavad lõppude lõpuks vabadusse. Maailm on muutunud, aga meeste pikaaegsed unistused ja plaanid sunnivad neid kiiresti kohanema. Kuid kõik nendega toimuv, uus reaalsus, takistused ja absurdselt koomilised situatsioonid, millesse nad satuvad, pööravad nende illusioonid pea peale. Neid pole kellelegi vaja, nad "rikuvad kõikjal pildi ära" ning ei kohane ühiskonna normidega. Nad on üleliigsed."

Idee ei ole väga värske, no ei peagi olema muidugi. Kuna elu ja olme kappab meil meeletu hooga eest ära, siis 20 aastat elust eemal olnud tüüpidele oleks külge pookida igasuguseid kentsakaid seiku. Paraku on siinsed kuidagi liiga klišeelikud. Kõik oleks juba nagu olnud või... Kusjuures kohati meenutaski veidi "Mees nimega Ove" filmi,  kuigi seal ei olnud teemaks Ove vangis veedetud aastad, vaid lihtsalt vanainimese mahajäämus ja jäikus teatavates argielu pisiasjades ja ühiskonnas toimuvates muudatustes.

Viimasel ajal moodi läinud komme kaasata filmidesse avalikkusele tuntud tegelasi, kes pole näitlejad, on ka sellesse filmi jõudnud. Eks see üheks omamoodi üle trumpamiseks ära kisub, sest enne filmi algust nähtud treileritest oli näha, et ega "Neljas õde" ja "Klassikokkutulek 2" kavatsevad samast kaevust mõnuga pumbata. Kui filmitegijad tahavad sellist odavat populaarsust, mis seal´s ikka, üldiselt paneb pigem õlgu kehitama.

Ütleme siis nii, et vaimustust ja õhkamist ei tekkinud, aga nii hull ka ei olnud, et oleks kinos istutud aega taga kahetsenud. Selline, heas mõttes, vanameeste-film. Makovetsky tegelaskuju oli muidugi väga nukker, õrnahingelistele tõeline pisarakiskuja. Aga äärmiselt sümpaatselt mängitud.

P.S. Lemmikumatest lemmik oli filmis Markuse lapselaps, vist filmis nimeks Sander, poiss näitles nagu kulda.

08 jaanuar 2018

"Terrori käest vabadusse" Stella Arbenina


Tegelikult on see hea ja kõnekas raamat. Minu ootused vaid olid valed. Kuna tutvustustes ja mujalgi rõhutati kogu aeg tihedat seotust Eestiga, Paul Pinnat, rohkem kui 100 lavarolli Revalis jms, siis panin ma vaimu valmis hiilgavaks ajarännuks 20-30ndate Eesti ellu (minu lemmik ju!). See aeg ja asjaosaliste endi ehedad kirjeldused - ülim maiuspala minusugusele (siit ka vihje, kui teil on teemasse sobilikke lugemissoovitusi, siis ärge hoidke end tagasi, palun!).

Tegelikkuses on suurem osa raamatust keskendunud siiski Peterburi elule. Loomulikult on kõik see väga põnev, nauditavalt kirja pandud, detailne, eluline ja nii väga päris. Aga kui eelhäälestus on vale, siis tekib mingisugune närviline ootus, et millal küll ometi jõuame sinna, kuhu mina tahan välja jõuda :) Niisamuti Mothanderi raamatutest tuttava Kumna mõisaga. Ka seda ma ootasin pikisilmi, sest just nimelt see mõis oli Meyendorffide käes. No näpuotsaga natuke anti sealse elu kirjeldusi, aga vähe, väga vähe, ma ütlen. Mothanderi vastu ikka ei saanud.

Tõsiselt rääkides, on see siiski hea raamat. Ajaloohuvilistele kindel soovitus.

07 jaanuar 2018

"Isiklikult vastutamata" Lena Andersson


Viimasel ajal on Põhjamaade romaani sarjas saak keskpäraseks muutunud, eredalt üllatajaid harva, ent mõnikord siiski. 2017.a. ühtegi vapustajat ei olnud. Praegu tagasi vaadates, ehk võikski kõige paremaks pidada kõnealust (ilmus eelmisel aastal). Aga siiski... midagi jäi puudu. 

Levinud romaanisüžee armukolmnurga näol. Kartma ei pea ometigi, sest kindlasti ei ole tegemist Cartlandi või Robertsi või muu sarnase tegelinski loomingut meenutava romaaniga. Kuigi kõik komponendid oleks nagu klassikaliselt tuttavad, siis ütleme nii, et siin on armukolmnurk (armukese vaatevinklist) antud äärmiselt anatoomiliselt. Analüüs analüüsis kinni. Klassikaliste romaanide austajatele ei pruugi see passida, mind see jällegi hoidis lõa otsas. 

Eks väike ärritav tegur oli ikka ka mängus. Tegelikult ärritasid nii mees- kui ka naistegelane. Üks oli selline kõigi raudade tules hoidja, vale on öelda, et selgrootu, ent otsustustahtetu ehk. Kes kogu aeg eemaldus ja lähenes, eemaldus ja lähenes, selline peen närvidemäng, mida autor ka mõnuga lahkas neil lehekülgedel. Naispool oli aga teistpidi veider. Kohati küll väga elutruu, ent järjepidevalt veendunud vastaspoole lahutusplaanides - kusjuures meespool ei olnud seda algusest peale kordagi lubanud, pigem vastupidist kinnitanud -, see aga raius aina oma. Ostis isegi mingi mõttetu Twingo, et tüüpi mööda Rootsit ringi sõidutada. Selline koera ja peremehe sündroom, ainult et see oli kahesuunaline. Nii et kokkuvõttes üsna irriteerivad suhteliinid. Imelikul kombel aga suutis kuidagi see lugu siiski lõpuni lugejat kinni hoida. 

"Nii antropoloogi kui ka fotoalbumi järgi jääb mulje, et inimesed ainult tantsivad vihmatantsu, tähistavad sünnipäeva, jaanipäeva, peavad vähipidu, löövad end tähtpäevadeks üles, käivad jahil, söövad torti, abielluvad, peavad jõule, käivad puhkusel, sooritavad riitusi. Aga elu ei koosne sellistest sündmustest, need on erandid ja sellepärast me omistame neile tähtsust, jäädvustades neid pildis ja kirjas. Elu on teadvuse vool seal vahepeal, sama on kultuuridega. Päris elu elatakse just siis, kui etnograafia ei kirjelda ja kodus ei haara keegi fotoaparaadi järele."

Ah jaa, väidetavalt on see iseseisev järg samas sarjas ilmunud "Omavolile", millest ma mõhkugi ei mäleta (vaatasin nüüd blogist üle, olen sellele vaid paar lauset pühendanud, üsna hävitavat). Õnneks ei seganud mu mäluauk mind lugedes kordagi.

06 jaanuar 2018

Sajand läbi toidu

Kinkeraamatulaadsed üllitised minuni enamasti ei jõua, ent sedapuhku sain õige meeldiva üllatuse osaliseks. Natuke kokaraamat, natuke tagasivaateraamat. Sada aastat nagu naksti. Iga aasta kohta võtab Mart Laar paari lõiguga sellele iseloomuliku kokku, sealsamas kõrvallehel on siis teemasse sobilik retsept ja vastav silmailu.
Põlvkonna jaoks, kes kasvab üles burksi, panini ja nagitsate najal, on terve see raamat vist täielik eksootika. Minusuguste ja vanemate jaoks aga on siinsed retseptid ajatu kodumaine klassika. No pisukeste mugandustega muidugi, ent samas nii see elu ju oli. Näiteks, kuigi šašlõkk või burks vms ei ole päritolu poolest meielik, siis teame ju ometi, et olid ajad, mil need sajaga meie lauale jõudsid. Aeg ja elu lihtsalt olid sellised ja seega on taoline valik igati mõistetav. Eriline huumorinurgake oli otsloomulikult kartulikoorte retsept. Mis aastat täpsemalt see iseloomustas, selle võite ise ära arvata :))))

Tegelikult väga põnev pilguheit meie kööki. Kui esimese hooga hakata mõtlema argisele toidulauale, siis tundub, et kui palju meil sellist nö klassikat ikka on, nipet-näpet siin ja seal. Aga heldus, kui palju head vana lihtsat kodust armast siin oli! Lumepallisupp, vorstikaste, roosamanna, kasukas, borš, hapukapsasupp, heeringas jne, jne.

Minu sünniaasta oli kahjuks retsepti mõttes üks igavamaid - suitsuangerjas uhkes üksinduses troonimas. Aga autorite selgitus oli muidugi ammendav ja ma jõudsin neile juba andeks anda :) 

Nii et, see ei ole raamat, mida nüüd riiulist üle päeva haarata ja kokkama kukkuda, sest küllap te suuremat osa neist roogadest olete seni teinud ja teete ka edaspidi, ent see on lihtsalt üks kaunis vormis ja mõnusalt ülevaatlik ajalooline pildiraamat. Kingituseks ideaalne.

05 jaanuar 2018

Laulasmaa



Ma vist seni kartsin seda Laulasmaad. Minu jaoks üsna võõras ja mitteminulik oblast ja seega ma sinna eriti ei kipu jah. Need vähesed korrad, mil on olnud põhjust spaast mööda sõita, olen iga jumala kord palunud endale seda maja näidata. Ja iga jumala kord pidanud tõdema, et ahsoo, ma olen seda näinud ju küll, tuleb meelde jah... See on väljast nii mittemidagiütlev ja kole, et ma olen sealt pagenud rõõmuga.
Lõpuks lasin selle endale maha müüa, sest seal on 1) lastespaa ja 2) üks blogija räägib sellest aina vaimustunult (reklaami eest võib spaa raha kanda Ebapärlikarbile).

Hästi oli:
- vee- ja saunakeskus. Seal oli nagu päriselt soe! Ma ei talu kuskil basseiniserval lõdisemist, aga kuni ma ujuda ei oska ja niisama võimelda seal ei kavatse, siis loomulikult võib mul veekeskustes külm hakata. Mulistamiskohti on rohkem kui üks ja need on Maele sobilikult madalad ja turvalised :D Saunasid on palju erinevaid ja need olid soojad (ka see on mõnikord spaas omamoodi luksus :D)

- Hommikusöök igati vinks-vonks, isegi idusid antakse paksukestele nosida. Lasin endas idulooma lahti 🤓Ja nii head munavõiet ei ole ka ammu saanud.

- Spaapool oli samuti mõnus. Peaasjaline ise jäi samuti rahule, mis oligi eesmärk. Hõljus mul roosilõhnalise ja roosaküünelisena ringi. Küünelakk kuivas hirmus kaua... või oli see lihtsalt ettekääne, et mina asju kannaks, uksi avaks ja muul moel orjastatud oleksin😀

Halvasti oli:
- kui veekeskuse täis viskab, siis no kohe ikka täiega. Ma tahan muidugi loota, et see on vaid koolivaheajaga kaasuv nähtus, aga ei ole ju võrdlusmomenti, ei tea kaasa rääkida. Selleks, venekeelne elanikkonda praegu puhkusest viimast võtab, olin ma muidugi valmis.

- Toad kipuvad seal läbi kostma. Ja mitte vähe. Kui su pea kohal (või kõrval, sest ega lõpuni aru saanudki, kust see kohutav madin tuli) juhtub olema mõni väikemees, kes sõidutab-veeretab-tambib vaipkatteta põrandal mõnuga oma lelusid (lelu on kahtlaselt leebe varjundiga sõna, sest tegelikult oli tunne, et ta lõhkus seal hantlite, kangide ja sangpommidega), siis ma tahan näha seda inimest, kes suudab uinuda. Ilma hilisõhtuse konjakita, ma pean silmas.

- Ma ei tea, kas seda halva alla liigitada, pigem ehk nostalgia alla, aga ma nägin üle väga-väga pika aja reaalselt vastuvõtus järjekorda. Ja pikka sealjuures. Nii saabudes kui ka lahkudes. 

Aga muretsemiseks pole siiski põhjust, see oli kõigest halbade asjaolude kokku sattumine, ma ju tean. Tegelikult oli tore. Tahaks tagasi.
Mõnel on tervislikud eluviisid...üsna vingus nägu, ma vaatan. 

04 jaanuar 2018

Kõik raamatusõltlased, ühinege!

Ma olen mitu päeva siin vaaginud variante, kuidas vähendada lugemiseks kulutatavat aega. Et äkki oleks veel mõni tore tegevus, mille kallal nokitseda. Välja ei ole ma muidugi midagi tarka suutnud mõelda.

Kõige loogilisem näikse miskine challenge teha, need on hirmus popid viimasel ajal. Ja siis ma mõtlesin, et võiks ju teha väljakutse, kus määran ära raamatute arvu, mida tohin alanud aasta jooksul lugeda. Loomulikult jooksin kohe kinni sobiva numbri välja mõtlemises. Viimaks jõudsin nii kaugele, et 50 raamatut aastas võiks olla selline kena ja ümmargune number. Laias laastus tähendaks see, et teist sama palju "aega" oleks kui maast leitud. Kõlab kenasti... ent edasi üritasin ma vaimusilmas aru saada, kuidas see välja näeks. Põhimõtteliselt söandaks ma jaan-veebr-märts maksimaalselt paar raamatut lugeda. Sest äkki muidu saab aasta lõpuks limiit täis. Lisaks on teada, et just aasta lõpunädalatel ilmub tohutult palju ja nii mõndagi head, mida ma ilmtingimata otsekohe lugeda sooviksin. Seega pool aastat kuival olemist, et siis äkki oktoobris kütma hakata...?
Kahtlane, väga kahtlane.
Kui siiski minna seda teed, et lugeda stabiilselt aastaringselt, siis mis mulle alles jääks, nuputasin endamisi edasi. No kindlasti ei loobuks ma paari kirjastuse pakutavast toodangust, mis tähendab ca 15-20 raamatut aastas. Loobuda ei suudaks ma ka Minu-sarjast. Arvestades, et kirjastusest vupsab keskmiselt üks Minukas kuus, oleks sealne saak 12 ramatut aastas. Olgu, kahteistkümnest kaks saavad sel aastal olema sellised, mida ma trükitud kujul vist enam ei loeks, alles jääks ikkagi 10 tk. Kui veel lisada mõned autorid, kellest ma ei suuda loobuda ja kellelt kindlasti midagi ilmub, mõni ootamatu sensatsioon, mõned Moodsa aja, Punase raamatu ja Põhjamaade romaani asjad, siis... ma jõuaksin tingimata miinustesse.

Tulemuseks, et 50 nimetust aastas on ikka liiga vähe. Peaks olema umbkaudu 80 või nii.
Mis tähendab, et teeb lõpuks sama välja nagu praegu.
Mõttetu.
Lähen parem raamatukokku uut noosi hankima.

02 jaanuar 2018

Kui te tahate teada, mis on ahistamine, siis siin juhtub see päriselt


"Minu Lõuna-Aafrika vabariik" Gertrud Talvik
Juhtus nii, et lugemisaasta avapaugu tegin Minu-sarja raamatuga. Planeeritud nii ei olnud, juhtus sedasi. Võtan seda kui positiivset märki, sest mulle kui reisiraamatute andunud austajale on see täiuslik start, ehk jagub kirjasõnas seikluseid siis ülejäänud aastaks ka parajalt.

LAVi ma kartsin, korra isegi kuulutasin, et selle raamatu jätan vahele (seni on mul Minu-sarjast ainult Neenetsimaa lugemata). Kui jätta kõrvale mõned ulmelised biokeemiaalased lõigud, siis oli täitsa mõnus lugemine. Tudengielu on tudengielu, palju see mind enam ju ei kõneta, kuid kuna see on LAVis piisavalt kreisi, siis oli üsna huvitav. Hullumeelne muidugi ka. Teise seiklustest võib lugeda jah, aga oma nahal kogeda ei sooviks peale makstes ka :) Ma pean ennast parajalt uduks ja laisaks ja loheks, aga sealses keskkonnas mõjuksin küllap kiire, konkreetse ja tööka pedandina :)

Aga ahistamise mõiste sai mu jaoks küll siin raamatus uue tähenduse. No ma natuke mõru muigega olen nagunii kõiki neid tohutuid ahistamisjutte lugenud. Pikem teema, mida lahkama siinkohal ei hakka. Enamasti on neis juttudes tegemist paari sügavama pilgu ja riivamisi puudutustega, ent see, mis siin raamatus toimub, on ikka püstipöörane. See tüdruk lausa tõmbab ahistajaid ja psühhe ligi, mulle tundub. Lisaks veel ei olnud ükski neist lühiajaline ekstreemseiklus, vaid ta talus neid pika-pika ahvikannatusega. Ma loodan, et edasine elu on tema teele ikka normaalseid mehi ka saatnud, päriselt. Mina hakkaks selliste kogemuste peale vist küll pigem juba nunnaks.

P.S. Mingil põhjusel tõrguvad mu sõrmed pealkirjas olevat sõna "vabariik" väikese algustähega trükkima. Kas see on nüüd mingi viimaste aegade järjekordne moodne leiutis või on tõepoolest nii kogu aeg olnud?

01 jaanuar 2018

Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert

Istusin sellel traditsioonilisel esimese jaanuari uusaastakontserdil ja mõtlesin, et on ikka vägevad muusikud küll meie pisikesel maalapil. Pisar kippus silma, nagu mingi vanainime, ausalt kohe. Sümfooniaorkester on alati võimas kuulata-vaadata, aga ka kõik need teised artistid. Kujutate ette, isegi Mick Pedajat suudab taluda kui orkester taha panna. Ja millised multitalendid need meie lauljad on. No seda, et Voorand mingit sadat pilli suudab sõrmitseda, olen ma ennegi näha saanud, aga kui see NOËPi poiss akordioni käima tõmbas, pidin minagi tunnustavalt noogutama. Võib-olla ta muidugi mängib kogu aeg lavadel akordionit, ega mina ju ka tea neid tema asju nii täpselt. 

Tegelikult on päris hea mõte 01.01 kontserdile minna. Hoiab vaimu virge ja selja sirge. Muidu on alati see uue aasta esimene ots selline uimane ja vinduv. Suurt midagi ei toimu ja ei oska nagu ise ka midagi teha. Seekord ei pidanud isegi kartma, et loppis nägu silma torkab, sest valgusinstallatsioonid olid sedamoodi säetud, et ega igalpool oli pime ja hämar või natuke liiga värviline. Väga fine, ma ütlen.