18 jaanuar 2018

"Mind ei ole kodus. Läksin mehele"

Ma olen alati tahtnud välisuksele, ikka väljapoole eks ole, sellise kirjaga silti panna. Üks kord varem on ju juba ka põhjust olnud, aga jah, ajad on ammu sellised, et ega keegi niisama ukse taha nagunii satu. Kellele ma seda silti siis ikka sinna riputan! 

Õnneks on vähemasti blogi olemas, mõtteline virtuaalpesa ju seegi. Ja siin ei ole väravaid ega fonolukke, siia saab ikka meelega ja kogemata külaline ära eksida. Ja mina saan siia tänaseks päevaks just sellise teate üles panna nagu vaja on. Tont seda teab, äkki ei tulegi rohkem võimalust :)

Igatahes täna mind ei ole. Reedest tahaks jälle olemas olla, aga kuna sülearvuti tuli saarelt laadijata, siis ma veksleid välja ei käiks. 

17 jaanuar 2018

"Armastuse vormid" Mart Kivastik


Vist minu esmatutvus Kivastikuga, seni olen vältinud. Tundus selline... karvaselt ebausaldusväärne, et tegemist raudselt masendunud agulijoodikuga, kelle lugemiseks raske leida sobilikku meeleolu :) Oh kuidas mulle meeldib mu ekslikkus! 

Tegelikult ikka kaarega üle prahi. Tõsi, siin on lühikesed lood, kõik vist artiklitena ajakirjanduses varem ilmunud, mulle uus kraam. Tükatiseks haaramiseks just paraja pikkusega kõik. Juttu siin nii teatrist, filmist, Eesti elust, mõnest reisist, esivanematest jpm. Ent kõik on tuumakas, muheda muigega suunurgas, vajadusel ka sarkasmi pritsides. Mulle meeldis. Tahaks veel. 

16 jaanuar 2018

"Armastuseta"/Kärdla


Põnev hetk, mil pole selge, kas praamid täna liiguvad või mitte. Või kui liiguvad, et kas ja keda peale pannakse. Hoiatused anti juba eile. Mulle õudselt sellised asjad meeldivad, tõsiselt, ma pole sugugi irooniline praegu. Mulle tegelikult ka meeldib kui minuti pealt planeeritud kavas mingid ootamatud keerised tekivad. Nagu ma sageli ütlen, teravaid elamusi on ikka vaja :)


Aga enne kui tulid tuuled ja madal veetase, enne oli Andrei Zvjagintsevi "Armastuseta" Kärdla kinos. Kärdla kinos meeldib mulle muuseas sellepärast, et seal seinad ei vappu ega värise, kuuleb ikka omaenda mõtteid filmi ajal. Ja muidu on ka tore. Ja et pärast saab läbi kottpimeda saare kodu poole sõites filmi üle arutada. Linnas saab ju ka, aga see kolm peatust trammiga ei loo õiget atmosfääri. 

Film oli jõhkralt hea. Esimesed minutid ma küll kergelt kartsin, sest tulid vääegagi pikad ja sugestiivsed kaadrid. Kujutasin ette, et sellises tempos ei ole võimalik kuhugi jõuda. Või siis peaks film olema viietunnine. Õnneks ei jäänud see lõpuni selliseks.

Filmi väärtus seisnes minu jaoks juba ainuüksi uudses olustikus. Mulle kui hõredale kinokülalisele on jäänud enamasti ette masendava olmega vene filmid. Inimesed, lood ja saatused on asetatud kesk dekoratsioone, milliseid oleme juba mitukümmend aastat näinud. Siin on aga põnev jälgida tänapäevase keskklassi venelaste elu, kogu ilus ja valus. Ilustamata tõde kõige selle kohal ähvardava kirvena rippumas. Inimsuhted seda keerulisemad. Pealiskaudsus, hoolimatus ometigi nii samasugused kui lihtrahval. Nutiajastu teravad pisted igas sammus tunda. 

Ja mustrid, ikka ja alati need muutumatud mustrid. Kes pole lapsena armastust tunda saanud, ei oska või ei suuda seda ka oma järglastele anda. Olgu selle näiteks naispeaosalise Ženja suhe emaga ja oma pojaga. Või perepea Boriss, kellest poisile isa ei olnud ja kelle suhtumine uue naisega saadud lapsesse lõi lahtise käega vaatajat näkku filmi lõpukaadrites. Kui lihtne on jääda sama teed ringiratast astuma, kui raske on teha see esimene mustrit muutev samm. Nad kumbki ei teinudki seda. Üks abielu lõppes, aga see viiv, mis meile nende uutest eludest näidati, ei andnud tunnistust õppetundidest.
Masendavalt võimas loo esitus, ma ütlen.

Tõetruu keel, sealhulgas kehakeel, olid selle filmi lisaboonuseks. Ehedad kaadrid. Ja eriti meeldis mulle, et kui poiss kadus, siis kadus ta ka vaataja jaoks. Ei mingeid ebaloomulikke ja kunstlikke vihjeid publiku silmadele või paralleelset jutustusmeetodit. Sellised filmid taastavad mu usu kinokunsti.

15 jaanuar 2018

"Valede kataloog. Inglise aed" Tõnu Õnnepalu


Lõpetasin Õnnepalu paar päeva tagasi, kuid on huvitav vaadata, kuidas tema mõtted vaikselt mul peas edasi ketravad. Jätkuvalt. Üleüldse on see üks aeglaselt kulgemise raamat. Natuke kõigest ja kõigile, võiks öelda, et universaalne, ent need universaalsed asjad teadupärast ei kõlba lõppkokkuvõttes millekski, seega jätan selle määratluse siiski ära :)
Elu näinud inimese tarkust on tema sõnadesse siginenud, see oli tore. Enda noorusaegsete veiderdamiste pealegi on ta hakanud tagasi vaatama, kritiseerima...

"Valede kataloog" on kirja saanud peamiselt siin, kus minagi hetkel olen. Tõsi, saareelu on temal rohkem aia harimine, lindude kuulamine ja mõtisklemine. Ikka on vaja mõtelda, pidada mõnus olema. Liigse mõtlemise häda on ainult see, et see masendab inimest. Õnnepalu pole ka selles osas erand, temal näikse olevat tõsine depressioon kallal. Ma ise arvan, et kuniks tal sõrmed siiski mullas on, veab ta sellest välja. Töö aitab, on alati aidanud. See on ka üks põhjus, miks ma ei julge end päriselt saarele matta. Siia võib kergesti lõksu jääda. Siin sündinu tuleb sellega toime, kuid sisserännanu enamasti mitte. Tema peab ühe jalaga ikka mandrile jääma. Nii ei kaota end päriselt ära. Õnnepalu vajab ka neid minemisi-tulemisi, äraolemisi. Iga inimene vist vajab...

"Inglise aed" üllatas mind meeldivalt mõõduka tasakaaluga. Oleksin olnud nördinud, kui see oleks sisaldanud vaid lõputut kiidulaulu. Sest vanal heal Inglismaal on päris paljud asjad mädad, aga me usume ikka veel seda pähe tambitud kuvandit suursugusest, targast ja edumeelsest maast ja rahvast. 
Minu erilised lemmikud olid otse loomulikult need lossi omanikud, kus ta need nädalad aedniku tööd tegi. Olgu öeldud, et ta lootis saadava teenistusega kompenseerida loobutud kirjanikupalka. Numbrite poolest vist ebaõnnestus, aga kogemuse osas raudselt võitis.

P.S. Panen endale siia märksõnaks Õnnepalu punane postkast... eks peab sellest kunagi pikemalt kirjutama. Kui kiire mööda saab või millalgi siis...

14 jaanuar 2018

Valge heteromehe kaitseks

Ma otsustasin rutiinist välja murda ja vaadata telerit. Hommikusöögi taustaks. Sellist nalja pole enam aastaid muidu juhtunud. Sattusin "Hommik Anuga" vaatama. Just lõpetasin. Vaimustusin. 

Kuigi Kirss loomulikult püüdis intrigeerida ja ka muidu äge olla. No eks enne järgmise nädala esilinastust teisiti ei saagi. Aga ma pean tunnistama, et tal oli paljudes asjades tuline õigus. Eriti, mis puudutab valget meest. Teadupärast on valge heteromees ka minu suur lemmik. Viimasel ajal tambitakse aga kõige enam just teda. 

Tema sõnavõtt #metoo liikumise ja viimatise Oscari gala mustade luikede paraadi kohta - suurepärane. Mu usk normaalsusse taastus veidi.

12 jaanuar 2018

Ma kingin sulle pesukaitsme!

Mul on suisa kahju, et ma nii harva netiavarustes kolama satun - kui paljust heast ma küll ilma olen jäänud?! Näiteks sain ma täna teada, et kohe-kohe on tulemas mõned põnevad õpitoad (kiirustage, seltsimehed, kiirustage!), millest te ehk ei taha ilma jääda.

Näiteks pesukaitsmete valmistamise koolitus. Oled juba käinud? Viimane aeg, ma ütlen. Sa ei pea neid isegi mitte üleliia palju vorpima, sest tõele au andes, need on korduvkasutatavad. Lisaks, ära muretse, kui sa ise ei taha või ei vaja, siis soovitatakse kirjas lahkelt, et võid selle valmistada hoopiski sõbrale. Väga lahe, ma ütlen.

Mu läks täiega sõitma. Kuidas ma koolitusel (või hiljem kodus) endamisi nuputan, kes on need sõbrad, kellele üks tore pesukaitse meisterdada. Ja kui mitmele üldse teha. Pagan küll, see on suur privileeg ju, kui ma kellelegi selle teen. Ja siis hakkan vaikselt nokitsema, kogu aeg mõlgub mu meeltes armas Mari või Maali, kelle heaks ma näpud villi lõigun ja meisterdan. Aga see on veel lihtsam osa mu fantaasiast.

Milline on see ideaalne hetk mu erilise kingituse üle andmiseks? Kas mõnel tähtpäeval. Jõulupuu alla ehk poetada? Aga kas siis ikka kaart ka juurde lisada... Või ehk sünnipäeva-praasdnikule sisse sadades? Ülevoolavalt pulbitsedes rõõmust sirutada see kõigi külaliste ees õhtutähele pihku. Samas ega ei peagi seda nii suurelt ja laia joonega ette võtma. Ehk libistada see järgmisel korral Maaliga tänaval kohtudes talle pihku või mantlitaskusse - palun, siin on sulle minult üks väga eriline kingitus, erilisteks hetkedeks... 

Ja ometigi liigub mu mõte veel siitki edasi. Kingitustega on ju veel ka see komme, et järgmisel korral kohtudes arutatakse, et kuidas meeldis või kuidas oli. Kas oled seda raamatut juba lugenud, mis sa arvad? Kas käisid spaas juba ära? Tead, jah, ma kasutasin seda lõhnaõli, küll püsis kaua ja lõhnas hästi. Riputasin sinu kingitud maali nüüd sinna elutoa tagumisele seinale, sobib nii hästi tapeediga. Oi, tead ma nüüd ainult sinu kingitud pesukaitset kannangi, nii mugav (sinna juurde võiks Maali teatraalselt veel ka tagumikku vängerdada, näitamaks, kui mugav kogu see asjandus ikka on). Või et...tead, see ei kõlvanud kuhugi, sa peaksid ikka mingist teisest materjalist selle järgmisel korral tegema. Ah soo, no ma lähen siis uuele koolitusele. Kas muidu imas hästi? Mulle see muster üldse ei meeldinud, äkki saad järgmine kord kasutada südamekestega kangast?
Okei, ma tõmban nüüd pidurit, sest see läheb juba käest ära :)


P.S. Taaskasutust ja oma kätega asjade tegemist ma hinges enamasti siiski pooldan. Lihtsalt, minu sõrmed on kõigeks selleks liialt töntsid. Ja mõne asja valmistamine on veidi veidram... Ja vahel on mõni reklaamtekst kergelt... hm... üle vindi. Nii et palun vabandust!

"Mamma Engalandi miraaž" Eduard Tüür


Esimene raamat passis mulle paremini. Koosneb seegi ju lühikestest lugudest, milles segunevad autori reaalsus ja fantaasia, ent sedapuhku on liiga palju üle võlli keeramist. Jääb tunne, et autor püüdis kõik, mis tal salves on korraga välja tulistada. Kokkuvõttes tekib aga üks paras tohuvabohu, milles minul igatahes oli natuke keeruline orienteeruda. Mõned toredad lood siiski olid, seda muidugi. Ja jätkuvalt meeldis mulle autori tütar, kes on paljudes lugudes teda saatmas. 
Tahaks öelda, et võta veidi tuure maha, aga laias laastus jätka samas vaimus. 

10 jaanuar 2018

"Kaks vaest rumeenlast" Linnateater


Autor: Dorota Masłowska
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Kalju Orro, Epp Eespäev.

 Ma tulin sealt just äsja. Nii värskelt ma enamasti ei pane isegi mitte kaht lauset ühe etenduse kohta kirja. Täna tundub mulle aga, et vahet pole, ega ma homseks targemaks saa. Kõige ausam vastus on, et ma ei oska midagi öelda. Ma ei tea, kas see oli hea või halb. Ei tea. 

Esimese pooltunni (see oli muide ühevaatuseline etendus, nagu nii sageli viimasel ajal - varsti ei oskagi enam pikemaid asju vaadata) mõtlesin ma üha, et ma tahan oma piletiraha tagasi. Ausalt. Linnateatrisse ma lähengi sellepärast, et ma ei peaks vaatama seda, mida televisioon igal õhtul mulle ette söödab (olgu need Heeringad või Papad-mammad või need mingid komöödiaõhtud jms). Olgu selleks komöödia või draama. Üks teatav labane tase, naeruvääristamine, mida ma tõesti ei taha.  Kuigi ma mõtlesin kogu aeg, et mu 10-aastane elu õieke oleks seal olnud omal kohal, ta oleks fännanud, naernud, itsitanud, pupsunud. Koos teistega. Edasi läks õnneks siiski veidi paremaks. Ma ei tea, kas see on kivi teksti autori või lavastaja kapsaaeda. Ma ei karda roppe sõnu, mu lugejad teavad seda. Ei karda ka labaseid stseene. Laske käia, kunsti nimel! 
Ent kõik siinne oli nii klišeelik, labane, olnud.

Nüüd ütlesin kõik halva ära, kergem hakkas. Head juttu on ka, see puudutab näitlejaid ja nende tööd. Päriselt, ma nautisin. Kõik kiidavad Kõrvet - ma ka. Nii mittetemalik ja nii hea. Ehe ja päris. Aadli oli tavapärases headuses. Tegelikult oli ta võimas, ent paraku on ta nii palju sarnast juba teinud, küllap on kuhugi samasse auku kinni jäänud. Kas kunagi sellest välja ka rabeleb, ei tea... Reemann, Eespäev, Tabor jt olid ka kihvtid, sellised koomilised ja vägevad etteasted. Tervikut ei moodustanud lavastuse mõttes, aga nad olid suurepärased.
Nii et näitlejatööle tahaksin anda maksimumpunktid, päriselt. Aga kogu lavastus, see minu jaoks ei olnud  tasemel. Aga ma kinnitan, üldiselt publikule see meeldis. Naerdi palju ja kõvasti, mõni täitsa pidurdamatult.
Lugege siit välja, mida soovite...

Rohkem seksi, vähem sitta, ehk "Sa pead kedagi teenima" Peeter Sauter


Sauter on Sauter on Sauter on Sauter. Ja sellega on kõik öeldud põhimõtteliselt. Kellele ta juba varem ei meeldinud, see kõndigu raamatust kaarega mööda, kellele meeldis, see on ilmselt juba raamatut lugenud, sest tegelikult on see ilmunud üle-eelmisel aastal. Mina leidsin selle Marca blogist. Mina, vana pervokirjanduse austaja, loomulikult ei kõhelnud ja tormasin padavai raamatukokku. Lugesin läbi ka, päris ausalt. Lehekülgi vahele ei jätnud, diagonaalis ei tormelnud. Kirjanduslikku väärtust hinnata ei oska, võib-olla seda polegi. 

Selline argikirjandus, piinlikult aus. Vist. Ega võrreldes varasemaga palju muutunud olegi. Endiselt detailne ülevaade oma öödest ja päevadest, lähedastest. Vaatan, et eelmise raamatu olen ma kõige lühemalt ja tuumakamalt võtnud kokku siin. Ehk siis vähem seksi, rohkem sitta. Kui sama liini jätkata, siis peaks ütlema, et seekord on vastupidi. Rohkem seksi, vähem sitta.Või noh, ega seda esimest kah nagu eriti pole, ainult alguses, hiljem saab ikka peris otsa, aga no ta vähemasti kirjutab sellest kogu aeg. Vetsumemuaare on ka, aga märksa vähem. Ma nii meditsiiniliseks siin ei hakkaks minema nüüd vist.

Põhimõtteliselt on see ühe abielu lugu. Väga eriskummalise sealjuures. Sauter abiellub paarkümmend aastat noorema Lauraga (mitte see ei ole eriskummaline) ja siis nad hakkavad abielu mängima. Kodu mängimiseks ei saa seda nimetada, sest ega nad nagu koos ei elagi. Pere mängimiseks vist ka mitte, sest rohkem liikmeid selles peres ei ole ja vist ei tule ka. Ja kuigi lugeja saab just nagu kõigest ja kõike teada - ikkagi üle 500 lehekülje -, siis jääb ometi midagi selles suhtedünaamikas varju või mõistetamatuks. Sauter jätab naisest mulje nagu see enamasti vaikiks, nii et naispoolest endast me nagu hästi sotti ei saakski. Ja see vaikiv naine siis kogu aeg solvub, vihastub, kõnnib vaikides minema, kaob päevadeks, isegi telefonis peamiselt vaikib, magab pruunides dressipükstes, mida Sauter siis vajadusel peab jalast tirima jne. Sauter vaeseke siis aina  kraabib ta ukse taga, ajab telefonitsi taga, veab poest süüa-juua. Kusjuures Sauter ise on selle kõige juures töötu ja joodik, mistõttu ei olegi võimalik kogu aeg seda va head ja paremat Maximast tüdruku ukse taha passida. 

Et siis selline abielu ja selline lugu. Võrrelge enda omaga. Elu tundub kohe ju täielik lill :)

Suhe Siskiniga, oma 9aastase tütrega, tundus siiski veidi liiga pervo. Mõtlen kogu aeg, et kas Siskini ema ka neid ridu seal raamatus loeb ja mis tundeid need temas tekitavad...

Ma olen usin raamatute soovitaja. Kui ma loen üht raamatut, siis mul sageli kajab seesmiselt vastu, et kellele minu sõpradest-kaasteelistest võiks see passida. Pean tunnistama, et seda raamatut ma ei oskakski kellelegi soovitada. Omal vastutusel võtate, nõus?

09 jaanuar 2018

"Rohelised kassid"



Eesti filme tuleb ikka hirmsa hooga. Mulle sobib. Kuigi Puustusmaa on veidi kahtlane. Reklaam ja jutt alati kordades vingem kui asi ise. Nii ka seekord.

"Peategelased - kaks vana pätti Markus (Tõnu Kark) ja Eduard (Sergei Makovetsky), kes on enamuse oma elust trellide taga veetnud, saavad lõppude lõpuks vabadusse. Maailm on muutunud, aga meeste pikaaegsed unistused ja plaanid sunnivad neid kiiresti kohanema. Kuid kõik nendega toimuv, uus reaalsus, takistused ja absurdselt koomilised situatsioonid, millesse nad satuvad, pööravad nende illusioonid pea peale. Neid pole kellelegi vaja, nad "rikuvad kõikjal pildi ära" ning ei kohane ühiskonna normidega. Nad on üleliigsed."

Idee ei ole väga värske, no ei peagi olema muidugi. Kuna elu ja olme kappab meil meeletu hooga eest ära, siis 20 aastat elust eemal olnud tüüpidele oleks külge pookida igasuguseid kentsakaid seiku. Paraku on siinsed kuidagi liiga klišeelikud. Kõik oleks juba nagu olnud või... Kusjuures kohati meenutaski veidi "Mees nimega Ove" filmi,  kuigi seal ei olnud teemaks Ove vangis veedetud aastad, vaid lihtsalt vanainimese mahajäämus ja jäikus teatavates argielu pisiasjades ja ühiskonnas toimuvates muudatustes.

Viimasel ajal moodi läinud komme kaasata filmidesse avalikkusele tuntud tegelasi, kes pole näitlejad, on ka sellesse filmi jõudnud. Eks see üheks omamoodi üle trumpamiseks ära kisub, sest enne filmi algust nähtud treileritest oli näha, et ega "Neljas õde" ja "Klassikokkutulek 2" kavatsevad samast kaevust mõnuga pumbata. Kui filmitegijad tahavad sellist odavat populaarsust, mis seal´s ikka, üldiselt paneb pigem õlgu kehitama.

Ütleme siis nii, et vaimustust ja õhkamist ei tekkinud, aga nii hull ka ei olnud, et oleks kinos istutud aega taga kahetsenud. Selline, heas mõttes, vanameeste-film. Makovetsky tegelaskuju oli muidugi väga nukker, õrnahingelistele tõeline pisarakiskuja. Aga äärmiselt sümpaatselt mängitud.

P.S. Lemmikumatest lemmik oli filmis Markuse lapselaps, vist filmis nimeks Sander, poiss näitles nagu kulda.

08 jaanuar 2018

"Terrori käest vabadusse" Stella Arbenina


Tegelikult on see hea ja kõnekas raamat. Minu ootused vaid olid valed. Kuna tutvustustes ja mujalgi rõhutati kogu aeg tihedat seotust Eestiga, Paul Pinnat, rohkem kui 100 lavarolli Revalis jms, siis panin ma vaimu valmis hiilgavaks ajarännuks 20-30ndate Eesti ellu (minu lemmik ju!). See aeg ja asjaosaliste endi ehedad kirjeldused - ülim maiuspala minusugusele (siit ka vihje, kui teil on teemasse sobilikke lugemissoovitusi, siis ärge hoidke end tagasi, palun!).

Tegelikkuses on suurem osa raamatust keskendunud siiski Peterburi elule. Loomulikult on kõik see väga põnev, nauditavalt kirja pandud, detailne, eluline ja nii väga päris. Aga kui eelhäälestus on vale, siis tekib mingisugune närviline ootus, et millal küll ometi jõuame sinna, kuhu mina tahan välja jõuda :) Niisamuti Mothanderi raamatutest tuttava Kumna mõisaga. Ka seda ma ootasin pikisilmi, sest just nimelt see mõis oli Meyendorffide käes. No näpuotsaga natuke anti sealse elu kirjeldusi, aga vähe, väga vähe, ma ütlen. Mothanderi vastu ikka ei saanud.

Tõsiselt rääkides, on see siiski hea raamat. Ajaloohuvilistele kindel soovitus.

07 jaanuar 2018

"Isiklikult vastutamata" Lena Andersson


Viimasel ajal on Põhjamaade romaani sarjas saak keskpäraseks muutunud, eredalt üllatajaid harva, ent mõnikord siiski. 2017.a. ühtegi vapustajat ei olnud. Praegu tagasi vaadates, ehk võikski kõige paremaks pidada kõnealust (ilmus eelmisel aastal). Aga siiski... midagi jäi puudu. 

Levinud romaanisüžee armukolmnurga näol. Kartma ei pea ometigi, sest kindlasti ei ole tegemist Cartlandi või Robertsi või muu sarnase tegelinski loomingut meenutava romaaniga. Kuigi kõik komponendid oleks nagu klassikaliselt tuttavad, siis ütleme nii, et siin on armukolmnurk (armukese vaatevinklist) antud äärmiselt anatoomiliselt. Analüüs analüüsis kinni. Klassikaliste romaanide austajatele ei pruugi see passida, mind see jällegi hoidis lõa otsas. 

Eks väike ärritav tegur oli ikka ka mängus. Tegelikult ärritasid nii mees- kui ka naistegelane. Üks oli selline kõigi raudade tules hoidja, vale on öelda, et selgrootu, ent otsustustahtetu ehk. Kes kogu aeg eemaldus ja lähenes, eemaldus ja lähenes, selline peen närvidemäng, mida autor ka mõnuga lahkas neil lehekülgedel. Naispool oli aga teistpidi veider. Kohati küll väga elutruu, ent järjepidevalt veendunud vastaspoole lahutusplaanides - kusjuures meespool ei olnud seda algusest peale kordagi lubanud, pigem vastupidist kinnitanud -, see aga raius aina oma. Ostis isegi mingi mõttetu Twingo, et tüüpi mööda Rootsit ringi sõidutada. Selline koera ja peremehe sündroom, ainult et see oli kahesuunaline. Nii et kokkuvõttes üsna irriteerivad suhteliinid. Imelikul kombel aga suutis kuidagi see lugu siiski lõpuni lugejat kinni hoida. 

"Nii antropoloogi kui ka fotoalbumi järgi jääb mulje, et inimesed ainult tantsivad vihmatantsu, tähistavad sünnipäeva, jaanipäeva, peavad vähipidu, löövad end tähtpäevadeks üles, käivad jahil, söövad torti, abielluvad, peavad jõule, käivad puhkusel, sooritavad riitusi. Aga elu ei koosne sellistest sündmustest, need on erandid ja sellepärast me omistame neile tähtsust, jäädvustades neid pildis ja kirjas. Elu on teadvuse vool seal vahepeal, sama on kultuuridega. Päris elu elatakse just siis, kui etnograafia ei kirjelda ja kodus ei haara keegi fotoaparaadi järele."

Ah jaa, väidetavalt on see iseseisev järg samas sarjas ilmunud "Omavolile", millest ma mõhkugi ei mäleta (vaatasin nüüd blogist üle, olen sellele vaid paar lauset pühendanud, üsna hävitavat). Õnneks ei seganud mu mäluauk mind lugedes kordagi.

06 jaanuar 2018

Sajand läbi toidu

Kinkeraamatulaadsed üllitised minuni enamasti ei jõua, ent sedapuhku sain õige meeldiva üllatuse osaliseks. Natuke kokaraamat, natuke tagasivaateraamat. Sada aastat nagu naksti. Iga aasta kohta võtab Mart Laar paari lõiguga sellele iseloomuliku kokku, sealsamas kõrvallehel on siis teemasse sobilik retsept ja vastav silmailu.
Põlvkonna jaoks, kes kasvab üles burksi, panini ja nagitsate najal, on terve see raamat vist täielik eksootika. Minusuguste ja vanemate jaoks aga on siinsed retseptid ajatu kodumaine klassika. No pisukeste mugandustega muidugi, ent samas nii see elu ju oli. Näiteks, kuigi šašlõkk või burks vms ei ole päritolu poolest meielik, siis teame ju ometi, et olid ajad, mil need sajaga meie lauale jõudsid. Aeg ja elu lihtsalt olid sellised ja seega on taoline valik igati mõistetav. Eriline huumorinurgake oli otsloomulikult kartulikoorte retsept. Mis aastat täpsemalt see iseloomustas, selle võite ise ära arvata :))))

Tegelikult väga põnev pilguheit meie kööki. Kui esimese hooga hakata mõtlema argisele toidulauale, siis tundub, et kui palju meil sellist nö klassikat ikka on, nipet-näpet siin ja seal. Aga heldus, kui palju head vana lihtsat kodust armast siin oli! Lumepallisupp, vorstikaste, roosamanna, kasukas, borš, hapukapsasupp, heeringas jne, jne.

Minu sünniaasta oli kahjuks retsepti mõttes üks igavamaid - suitsuangerjas uhkes üksinduses troonimas. Aga autorite selgitus oli muidugi ammendav ja ma jõudsin neile juba andeks anda :) 

Nii et, see ei ole raamat, mida nüüd riiulist üle päeva haarata ja kokkama kukkuda, sest küllap te suuremat osa neist roogadest olete seni teinud ja teete ka edaspidi, ent see on lihtsalt üks kaunis vormis ja mõnusalt ülevaatlik ajalooline pildiraamat. Kingituseks ideaalne.

05 jaanuar 2018

Laulasmaa



Ma vist seni kartsin seda Laulasmaad. Minu jaoks üsna võõras ja mitteminulik oblast ja seega ma sinna eriti ei kipu jah. Need vähesed korrad, mil on olnud põhjust spaast mööda sõita, olen iga jumala kord palunud endale seda maja näidata. Ja iga jumala kord pidanud tõdema, et ahsoo, ma olen seda näinud ju küll, tuleb meelde jah... See on väljast nii mittemidagiütlev ja kole, et ma olen sealt pagenud rõõmuga.
Lõpuks lasin selle endale maha müüa, sest seal on 1) lastespaa ja 2) üks blogija räägib sellest aina vaimustunult (reklaami eest võib spaa raha kanda Ebapärlikarbile).

Hästi oli:
- vee- ja saunakeskus. Seal oli nagu päriselt soe! Ma ei talu kuskil basseiniserval lõdisemist, aga kuni ma ujuda ei oska ja niisama võimelda seal ei kavatse, siis loomulikult võib mul veekeskustes külm hakata. Mulistamiskohti on rohkem kui üks ja need on Maele sobilikult madalad ja turvalised :D Saunasid on palju erinevaid ja need olid soojad (ka see on mõnikord spaas omamoodi luksus :D)

- Hommikusöök igati vinks-vonks, isegi idusid antakse paksukestele nosida. Lasin endas idulooma lahti 🤓Ja nii head munavõiet ei ole ka ammu saanud.

- Spaapool oli samuti mõnus. Peaasjaline ise jäi samuti rahule, mis oligi eesmärk. Hõljus mul roosilõhnalise ja roosaküünelisena ringi. Küünelakk kuivas hirmus kaua... või oli see lihtsalt ettekääne, et mina asju kannaks, uksi avaks ja muul moel orjastatud oleksin😀

Halvasti oli:
- kui veekeskuse täis viskab, siis no kohe ikka täiega. Ma tahan muidugi loota, et see on vaid koolivaheajaga kaasuv nähtus, aga ei ole ju võrdlusmomenti, ei tea kaasa rääkida. Selleks, venekeelne elanikkonda praegu puhkusest viimast võtab, olin ma muidugi valmis.

- Toad kipuvad seal läbi kostma. Ja mitte vähe. Kui su pea kohal (või kõrval, sest ega lõpuni aru saanudki, kust see kohutav madin tuli) juhtub olema mõni väikemees, kes sõidutab-veeretab-tambib vaipkatteta põrandal mõnuga oma lelusid (lelu on kahtlaselt leebe varjundiga sõna, sest tegelikult oli tunne, et ta lõhkus seal hantlite, kangide ja sangpommidega), siis ma tahan näha seda inimest, kes suudab uinuda. Ilma hilisõhtuse konjakita, ma pean silmas.

- Ma ei tea, kas seda halva alla liigitada, pigem ehk nostalgia alla, aga ma nägin üle väga-väga pika aja reaalselt vastuvõtus järjekorda. Ja pikka sealjuures. Nii saabudes kui ka lahkudes. 

Aga muretsemiseks pole siiski põhjust, see oli kõigest halbade asjaolude kokku sattumine, ma ju tean. Tegelikult oli tore. Tahaks tagasi.
Mõnel on tervislikud eluviisid...üsna vingus nägu, ma vaatan. 

04 jaanuar 2018

Kõik raamatusõltlased, ühinege!

Ma olen mitu päeva siin vaaginud variante, kuidas vähendada lugemiseks kulutatavat aega. Et äkki oleks veel mõni tore tegevus, mille kallal nokitseda. Välja ei ole ma muidugi midagi tarka suutnud mõelda.

Kõige loogilisem näikse miskine challenge teha, need on hirmus popid viimasel ajal. Ja siis ma mõtlesin, et võiks ju teha väljakutse, kus määran ära raamatute arvu, mida tohin alanud aasta jooksul lugeda. Loomulikult jooksin kohe kinni sobiva numbri välja mõtlemises. Viimaks jõudsin nii kaugele, et 50 raamatut aastas võiks olla selline kena ja ümmargune number. Laias laastus tähendaks see, et teist sama palju "aega" oleks kui maast leitud. Kõlab kenasti... ent edasi üritasin ma vaimusilmas aru saada, kuidas see välja näeks. Põhimõtteliselt söandaks ma jaan-veebr-märts maksimaalselt paar raamatut lugeda. Sest äkki muidu saab aasta lõpuks limiit täis. Lisaks on teada, et just aasta lõpunädalatel ilmub tohutult palju ja nii mõndagi head, mida ma ilmtingimata otsekohe lugeda sooviksin. Seega pool aastat kuival olemist, et siis äkki oktoobris kütma hakata...?
Kahtlane, väga kahtlane.
Kui siiski minna seda teed, et lugeda stabiilselt aastaringselt, siis mis mulle alles jääks, nuputasin endamisi edasi. No kindlasti ei loobuks ma paari kirjastuse pakutavast toodangust, mis tähendab ca 15-20 raamatut aastas. Loobuda ei suudaks ma ka Minu-sarjast. Arvestades, et kirjastusest vupsab keskmiselt üks Minukas kuus, oleks sealne saak 12 ramatut aastas. Olgu, kahteistkümnest kaks saavad sel aastal olema sellised, mida ma trükitud kujul vist enam ei loeks, alles jääks ikkagi 10 tk. Kui veel lisada mõned autorid, kellest ma ei suuda loobuda ja kellelt kindlasti midagi ilmub, mõni ootamatu sensatsioon, mõned Moodsa aja, Punase raamatu ja Põhjamaade romaani asjad, siis... ma jõuaksin tingimata miinustesse.

Tulemuseks, et 50 nimetust aastas on ikka liiga vähe. Peaks olema umbkaudu 80 või nii.
Mis tähendab, et teeb lõpuks sama välja nagu praegu.
Mõttetu.
Lähen parem raamatukokku uut noosi hankima.

02 jaanuar 2018

Kui te tahate teada, mis on ahistamine, siis siin juhtub see päriselt


"Minu Lõuna-Aafrika vabariik" Gertrud Talvik
Juhtus nii, et lugemisaasta avapaugu tegin Minu-sarja raamatuga. Planeeritud nii ei olnud, juhtus sedasi. Võtan seda kui positiivset märki, sest mulle kui reisiraamatute andunud austajale on see täiuslik start, ehk jagub kirjasõnas seikluseid siis ülejäänud aastaks ka parajalt.

LAVi ma kartsin, korra isegi kuulutasin, et selle raamatu jätan vahele (seni on mul Minu-sarjast ainult Neenetsimaa lugemata). Kui jätta kõrvale mõned ulmelised biokeemiaalased lõigud, siis oli täitsa mõnus lugemine. Tudengielu on tudengielu, palju see mind enam ju ei kõneta, kuid kuna see on LAVis piisavalt kreisi, siis oli üsna huvitav. Hullumeelne muidugi ka. Teise seiklustest võib lugeda jah, aga oma nahal kogeda ei sooviks peale makstes ka :) Ma pean ennast parajalt uduks ja laisaks ja loheks, aga sealses keskkonnas mõjuksin küllap kiire, konkreetse ja tööka pedandina :)

Aga ahistamise mõiste sai mu jaoks küll siin raamatus uue tähenduse. No ma natuke mõru muigega olen nagunii kõiki neid tohutuid ahistamisjutte lugenud. Pikem teema, mida lahkama siinkohal ei hakka. Enamasti on neis juttudes tegemist paari sügavama pilgu ja riivamisi puudutustega, ent see, mis siin raamatus toimub, on ikka püstipöörane. See tüdruk lausa tõmbab ahistajaid ja psühhe ligi, mulle tundub. Lisaks veel ei olnud ükski neist lühiajaline ekstreemseiklus, vaid ta talus neid pika-pika ahvikannatusega. Ma loodan, et edasine elu on tema teele ikka normaalseid mehi ka saatnud, päriselt. Mina hakkaks selliste kogemuste peale vist küll pigem juba nunnaks.

P.S. Mingil põhjusel tõrguvad mu sõrmed pealkirjas olevat sõna "vabariik" väikese algustähega trükkima. Kas see on nüüd mingi viimaste aegade järjekordne moodne leiutis või on tõepoolest nii kogu aeg olnud?

01 jaanuar 2018

Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert

Istusin sellel traditsioonilisel esimese jaanuari uusaastakontserdil ja mõtlesin, et on ikka vägevad muusikud küll meie pisikesel maalapil. Pisar kippus silma, nagu mingi vanainime, ausalt kohe. Sümfooniaorkester on alati võimas kuulata-vaadata, aga ka kõik need teised artistid. Kujutate ette, isegi Mick Pedajat suudab taluda kui orkester taha panna. Ja millised multitalendid need meie lauljad on. No seda, et Voorand mingit sadat pilli suudab sõrmitseda, olen ma ennegi näha saanud, aga kui see NOËPi poiss akordioni käima tõmbas, pidin minagi tunnustavalt noogutama. Võib-olla ta muidugi mängib kogu aeg lavadel akordionit, ega mina ju ka tea neid tema asju nii täpselt. 

Tegelikult on päris hea mõte 01.01 kontserdile minna. Hoiab vaimu virge ja selja sirge. Muidu on alati see uue aasta esimene ots selline uimane ja vinduv. Suurt midagi ei toimu ja ei oska nagu ise ka midagi teha. Seekord ei pidanud isegi kartma, et loppis nägu silma torkab, sest valgusinstallatsioonid olid sedamoodi säetud, et ega igalpool oli pime ja hämar või natuke liiga värviline. Väga fine, ma ütlen.